Ansip on justkui neli aastat roosade prillidega kõndinud
Viimane ametiaeg on olnud tema jaoks kindlasti kõige pingelisem. 2007. aasta valimiskampaania etteotsa rakendatud Pronkssõdur kulmineerus 2007. aastal toimunud Pronksiööga. Nii siseriiklikult kui ka välispoliitiliselt raske aeg tõstis aga peaministri toetust märgatavalt. Edasi paistis kõik lilleline - riigil ja selle majandusel paistis jätkuvalt hästi minevat. Probleeme peale järjest kiiremini tõusva inflatsiooni nagu polekski olnud. Ometigi terendasid juba eemalt kurjad ja tumedad kriisi pilved, mille sarnast ei osanud keegi oodata. Või oskas?
Üllatuslikult hoiatas just selle sama krahhi eest peaminister Ansip ise 2005. aasta pressikonverentsil. „Kuidas kinnisvarakrahhid tavaliselt tekivad? Kinnisvara arendaja võtab pangast laenu, ehitab endale suure ostukeskuse. Majandusliku tõusu ajal ei ole raskusi leida ostukeskuse kõikidesse boksidesse rentnikke. Rentnikel äri läheb. Aga majandusliku languse tingimuses konkurents nende erinevate müüjate vahel järjest suureneb, keegi läheb nendest pankrotti. Mitte keegi ei juhi tähelepanu sellele, et meie eraisikute laenud on väga hoogsalt kasvanud ja et see hoogne laenukoormuse kasv erasektoris on inflatsiooni oluliselt mõjutav. Me peaksime oma võimalusi hindama reaalsemalt ja ma pean väga oluliseks seda, et ka valitsus ja Eesti Pank kutsuksid inimesi üles mõistlikule tarbimisele ja laenukoormuse väga ettevaatlikule suurendamisele. Ma ei taha kurja kuulutada, kuid on täiesti ilmselge, et nii nagu tekivad börsikrahhid, nii tekivad ka kinnisvarakrahhid. Võimalust, et kinnisvarakriisi ei tulegi, vabaturumajanduse tingimustes ei eksisteeri. See kriis tuleb kindlasti.“
Kuidas siis sai aga olukord nõnda muutuda, et äkitselt polnud enam kriisist juttugi. 2007. aasta oli segane aeg. Paljud ennustasid lähenevat kriisi ning kutsusid ettevaatusele, kuid rong läks edasi ning hoiatajaid peeti paranoialisteks.
„Seda majanduslangust ei ole tulemas. Sellest ei lase põhimõtteliselt rääkida kuulumine Euroopa Liitu. EL-ist tulevad täiendavad vahendid on nii suured, et majanduslangusest ei ole neid arvestades võimalik rääkida,“ teatas Andrus Ansip 2007. aastal. Samas olid majandusnäitajad juba toona langemas ja kõik see oli vaid eelmäng.
2008. aasta avas peaminister veebruaris järgmise sõnavõtuga: „Kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.“
2008. aasta saigi pöördepunktiks. Paljudele hakkas selgeks saama, et majanduskriis on kohale jõudmas, samas peaminister jätkas kindlat joont, kinnitades, et kriisi pole. „Alustame majanduskasvust. Igale vähegi majandusest taipavale inimesele on selge, et majandus Eestis endiselt kasvab. Tõsi, kasvutempo on oluliselt aeglustunud, kuid majandus kasvab endiselt,“ rääkis Ansip aprillis 2008.
Sama aasta mai kuus rääkis peaminister järgmist: „Ma lugesin ka lehest, et räägitakse mingisugusest piinarikkast kulude kokkutõmbamisest. Piinarikkusest mina ei oskaks praegu küll kuidagi kõneleda. Minu meelest palgad kasvavad Eestis endiselt päris uljalt.“
Juuni kuus pidi aga isegi peaminister infotunnis tunnistama, et majanduskasv on hakanud pidurduma, kuid see pidigi normaalne ja vajalik olema. Peaminister nimelt tõi välja, et majanduskasvu ja inflatsiooni peatamise nimel on nii Eesti Pank kui ka valitsus töötanud. Samas 25. juulil teatas peaminister, et narr on rääkida kriisist siis, kui ühiskonnas on praktiliselt täistööhõive.
2008. aasta sügiseks aga oli selge, et valitsuse optimistlik eelarve oli upakile lendamas. Ometi teatas peaminister veel ka aastalõpu usutluses Äripäevale: „Selle aasta märtsis ja aprillis oli ajaloo kõige kõrgem tööhõive Eestis. Tööpuudus oli vastavalt 3,8 ja 3,9 %. Täistööhõive tingimustes ei ole kohane kõneleda kriisist,” ütles peaminister. “On tekkinud ka uusi ettevõtteid. Kuid see, et tööpuudus lähiajal suureneb, on paratamatus ja praegustes oludes hädavajalik. Meil on viimase kahe aasta jooksul ehitajate arv Eestis kahekordistunud.“
2010. aastal väitis Ansip, et toonased sõnavõtud olid tingitud sellest, et toona polnud olukord nii keeruline kui praegu. Et töötusemäär oli toona väiksem ning majanduskasv suurem. Samas on selle puhul tegemist puhta demagoogiaga. Ma olen kindel, et Andrus Ansip on tark mees ja pole kunagi kandnud roosasid prille. See aga tähendab, et ta teadis väga selgelt, mis riiki ees ootab. Seda näitasid ka ta 2005. aasta sõnad. Samas keeldus ta vastavalt sellele käitumast.
Ometi pidi rahvas taluma mitmeid negatiivseid lisaeelarveid ja teadmatust tuleviku ees. Miks siis reaalselt ei võtnud valitsus ja Eesti Pank kriisi eelselt ennetavaid meetmeid kasutusele? Miks endiselt pole välja töötatud kava, kuidas tulevikus sarnase olukorraga tegeleda?
On selge, et riik poleks saanud teha midagi rahvusvahelise majanduskriis ära hoidmiseks. Samas, kui õigel ajal oleks Eestis probleemidele tähelepanu pööratud, oleks saanud olukorda pehmendada ning see poleks nii paljusid nii valusalt tabanud. Miks peaminister nii käitus, seda ma siin lahkama ei hakka. See jäägu iga inimese enda otsustada.
