Õpeta oma vanemad ja vanavanemad Skype'i kasutama!
Ajakirjandusest on tihti läbi jooksnud sõnad "avalik sektor" ja "innovatsioon," mis mõistagi koos viitavad avaliku sektori innovatsioonile, kuid see ei ole see, mida täna lahkama tuleks hakata, sest on palju olulisemaid mure- ja probleemkohti, millele keskenduda.
Nii nagu minul on vanemad, siis ka neil on vanemad. Ja mida kaugemale sellega minna, seda vanemaks kõnealused inimesed muutuvad. Kahjuks, mida vanemaks need inimesed lähevad, seda vähem teenivad nad kasu hüvedest, mida riik suudaks neile pakkuda suhteliselt lihtsa vaevaga.
Tänapäeval on arvuti vahendusel võimalik valida saadikuid Riigikogusse, kohalikesse omavalitustesse ja Europarlamenti, kuid teha ka selliseid lihtsaid asju, nagu hoida enda lastel või koguni lapselastel silma peal e-kooli vahendusel. Kui järele mõelda, siis on tegelikult eakad just need, kes võiksid kõige enam nautida e-riigi mõnusid. Interneti teel hääletamine võib tunduda küll keeruline protseduur, kuid füüsiliselt on ikkagi keerulisem kõndida või liigelda valimisjaoskonda, kui avada arvuti ning enda ID-kaardi abil teha valik.
Globaliseeruva maailma puhul on tähelepanuväärne ka see, et inimesed reisivad ning kolivad. Palju noori on Eestist lahkunud ning ka minu enda pere ei ole sellest puutumatuks jäänud. Minu õde elab Ameerika Ühendriikides juba pikemat aega ning sinna helistamine on ilmselgelt kallis lõbu. Samal ajal on minu õe näol tegemist minu vanaema lemmiku lapselapsega ning temaga kontakti kaotamine ei oleks kindlasti see, mida ta tahaks.
Siin tuleb mängu Skype. Tähelepanuväärne on see, et minu vanaema on 88-aastane, ei valda eesti keelt ning inglise keelest on tal veel vähem aimu, sest ta on veetnud enamuse enda elust Prantsusmaal elades. Kui esialgu võib sellise profiiliga inimesele arvuti kasutamine ära ehmatada ka väga entusiastliku andragoogi ja IT-fanati, siis mina otsustasin proovida. Mis tulemuseks on? Minu vanaema teeb sülearvuti vahendusel videokõnesid minu õega ning peab peaaegu, et lapsehoidja rolli.
Tähelepanuväärne on see, et kui varem oli ta nördinud, et õde on kolinud kaugele ning ei käi tal enam külas, siis nüüd on ta sellest peaaegu, et vaimustuses! Ei pea kogu aeg külalisi võõrustama – piisab kõigest sülearvuti kaane tõstmisest. Sealjuures ei ole Skype tema ainus meelelahutus. Niisamuti mängib ta seal kaarte, kirjutab e-maile enda sõbrannadele, sest tavakirjad liiguvad liiga aeglaselt ning paneb ennast interneti vahendusel ka näiteks arsti juurde kirja.
See on närvi, raha ning ajasääst kõikidele, sest vähesed riiklikud süsteemid vajavad kellegi kolmanda kasutaja sekkumist ning kasutaja saab teha kõik vajalikud toimingud iseseisvalt. Imestusväärne on hoopis see, et riik ei soodusta vastavat õpet - puudub lihtsalt selleks loodud riiklik programm.
Miks ei soodustata riik vajalike tehniliste lahenduste loomist vanuritele, et neil oleks võimalik kasutada kõiki e-riigi hüvesid? Kuigi, eks samamoodi võiks küsida, miks ei aita meie, lapsed või lapselapsed enda vana- või vanavanemaid saada maksimaalset kasu sellest, mida meie kasutame igapävaselt ning oskame kasutada niikuinii?
