Isadepäev ilma isata

Kui ühel õhtul tütrele lasteaeda järele läksin, tegi kasvataja parasjagu kutseid isadepäeva kontserdile. „Sinu jaoks on meil teistsugune kutse,“ ütles ta mulle naeratades. Ja tõepoolest: kui teised kutsed algasid sõnadega „Kallis isa“, siis minu tütre kutsel seisis „Kallis ema“, samuti kutsuti teisi isadepäeva kontserdile, mind aga lihtsalt kontserdile.

Loomulikult mõtles kasvataja seda hästi ja minu meelest on tore, et ta püüab kõigiga arvestada, kuid samas tuletas see mulle meelde, et minu lapse elust on midagi olulist puudu, mida mina talle pakkuda ei suuda. Ja loomulikult heitsin endale järjekordselt ette: „Miks sina siis ei võinud oma lapsele head isa valida?“

Sama probleem tekkis meil ka aasta tagasi, tüdruku esimesel lasteaia-aastal. Mäletan veel selgelt seda, kuidas lasteaia garderoobis üks isa oma last riidesse aitas, kui minu tütar valju häälega kuulutas: „Aga minul ei olegi isa!“ Sattusin kohe segadusse ja tundsin vajadust lapsele seletada, et tegelikult tal siiski on isa, kuid isa lihtsalt ei suhtle oma tütrega. Lõpuks tegin lapse jaoks video nendest fotodest, mis mul ta isast on. Ja paar nädalat tahtis ta seda videot pea iga päev näha.

Samuti võtsin südame rindu ja läksin isadepäeva üritusele, sama tegin ka sel aastal. Sest nagu mu sõbranna mulle korduvalt kinnitanud on: pidu on pidu ja lapse jaoks on eelkõige oluline, et keegi siiski kohale tuleb. Ja tõepoolest: mu tütre nägu lõi särama ja ta kinkis mulle lipsu, mille nad olid rühmas isside jaoks meisterdanud. Pealegi polnud mu tütar ainus, kelle isa kohale ei tulnud (tulla ei saanud).

Samuti kordasin endale, et ma pole kindlasti ainus üksikema maailmas ja ühtlasi tekkis minus huvi, kas ja kuidas tähistavad isadepäeva teised üksikemad.