et ühes Lõuna-Eesti väikeasulas järjekordset vennaliku abiga ehitatud ning raskelt üledimensioneeritud veejaama avada. Autojuht Ülo, kes on 20 aasta jooksul sõidutanud kõiki Eesti loodushoiuga tegelenud ministreid, võtab Ardu kohal hoo maha.

Toonekurg nokib Paunküla tammi veerel konni.

“Mis selle kure nimi on?”, küsib Taani minister. Meie minister kehitab õlgu.

Adaveres õõtsub jälle kurg tee ääres. Sama Pikknurmes. Kui Põltsamaal kordub taas kurenime küsimus, saab Eesti ministril villand: “Milleks teile need kured?”

“Aga meil Taanis on ainult 5 kurge ja kõigil on nimed. Kui keegi neist viga saab, siis ma kaotan oma koha,” teatab Taani minister.

Euroopas pole ehedat loodust, Eestis on – nii lihtne see ongi!

Postimehe 6. novembri pikas artiklis räägib meediaõppejõud Tiit Hennoste meie ajakirjanduse Euroopa kuvandist, mis on ”kauge, arusaamatu, näotu ja nimetu, müstiline, bürokraatlik, juhtiv, jälgiv, mille eesotsas on mõjutud veidrikud ja mida ilmselt juhivad mõjukad hallid kardinalid.”

Sama lehe järgmisel küljel esitab Raul Rebane oma hüpoteesi, miks Euroopa Liit on meil siiski nii populaarne, et eestlased täidavad kõiki euronõmedusi mõisatallis sissepekstud saksa täpsusega. Rebane teatab, et Euroopa liit, nagu NATOgi, on meie turvaelement idavallil. Niipea kui Vene oht väheneks (aga ei vähene ju!), langeks otsekohe ka eurobaromeeter.

Kui Eestis asuti kõike eurostama, siis nimetati ka kunagise legendaarse looduskaitseministri Heino Tederi poolt 26 aastat juhitud ametkond umber “keskmise konna” ministeeriumiks. Läks veidi aega ning rahvuspargid ja maakondlikud saastetasude jagamise fondid kaotati, otsustus- jagamisprotseduur toodi Tallinnasse Keskkonnainvesteeringute Keskusesse (KIK), mille juhid ja nõukogu politiseeriti - ühe Leningradi sideinstituudi erariides kursandi targal juhtimisel.

Ettekäändeks see, et nii suurte euromiljardite juures peavad olema ainult valvsad ja parteiliselt ustavad ametnikud. Eriti suurte strateegiliste rahade otsustajaks sai endine EKP Keskkomitee vastutav seltsimees.

Igal võimul on omadus korrumpeeruda, absoluutsel võimul aga absoluutselt.

KIK on tänaseks kõige patronaažialtim rahapump Eestis. Rahajagamise salastatus ja põhjendamatu autoriteet ning protseduuride ülikeerukaks ajamine on ettekääne selleks, et igasugune keskkonnateema oleks gigantne ja ülikallis. Siin juba piima ei jagata, siin KIKis tehakse suurt ja tähtsat tööd! Kui juba veejaam, siis olgu maa all ikka metroo.

Nagu Tartus, kus vanglast saab Kroonuaiani rongiga põgeneda! Nii keerukaks on asjad aetud, et isegi Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Erki Nool tunnistab Delfis, et temagi ei saa enam aru, mis toimub jäätmemajanduses.

Vikerkaares nr 9 2010 kirjutab Oxfordi ülikooli Aafrika ekspert Alex de Waal, kuidas tohutud abipaketid uhutakse kõrbeliiva ignorantsete eurooplaste poolt, sest ei soovitagi arvestada abisaaja kultuuritraditsioone. Afganistan peab muutuma sarnaseks Austriaga, Sudaan Rootsiga. Kodanikud arvavad samuti... ja põgenevad esimesel võimalusel sinna, kus hea. Eesti viimaste aastate pagulus – 130 000 töövõimelist inimest (enam-vähem sama suur arv pages pärast viimast sõda) - on meie valitsejate europugemise ja rahva surnuksvalitsemise resultaat.

Reedesel jäätmejutu peol Tallinnas sai vähemalt endine õiguskantsler Allar Jõks põrutada otsesihtimisega: asjad jäätmemajanduses on sedavõrd segaseks aetud, et tuleks kutsuda kapo tubasid tuulutama!

Mõned näited ilma liigse targutuseta.

Kui Hiiumaal Käinas suleti prügila ning Saaremaale Kudjapele toodi jäätmekaal, mis võtab vastu autokoorma 20 kg täpsusega, siis milline ökoloogiline jalajälg jääb võõramaistest monopolidest Ragn-Sellsist ja Veoliast maha, enne kui hiidlaste ja saarlaste prügi jõuab Maardusse? Kes selle jäätmeralli kinni maksab? Eks ikka saarlased ja hiidlased.

Kui Kagu-Eestis rulluvad kruusateedel samad jäätmeveokid ja Tormas vaidleb Rootsi jäätmevedaja Prantsuse omaga, siis Missost Tallinnasse prügi vedamine oleks Eesti looduse ja meie hajaasustusega talumajanduse kurioosum, milles monopolide ülim liberalism Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonnas Peeter Eegi isiksus seguneb Räpina, Ruusa ja Orava vanamemme jaoks orjandusliku ühiskonnaga, sest neile on see kõik KOHUSTUSLIK ja kinnimaksmist nõudev!

Kui Eesti tehnoloogiline mõte ja Kalevi Palutederi insenerivisadus tekitasid Tallinnasse Plastitehase, mis oma parimatel päevadel tootis plastijäätmetest tuhandeid tonne taaskasutamiseks sobivaid plastigraanuleid, siis leidis Keskkonnaminiseeriumi poolt atesteeritud kartellilaadne asutus nimega Eesti Pandipakend (mille nõukogusse kuuluvad rahvusvahelise tuntusega nailonjoogitootja ning mõlemad välismaiste omanikega õlletehased), et plastjäätmeid saab kallimalt müüa Lätti, Soome ja kuhu iganes. Tänaseks on unikaalne tehas pankrotis.

„Kes küll märkaks nurgas kurba pudelit?”, laulsid Kukerpillid. Ega ei märkaks jah, kui neid ei ringleks Eestis kuni 500 miljonit aastas!

Olen jälginud hästitoiminud joogitaara üle-eestilise käsivastuvõtu võrgustiku – 200 taarapunkti, milles sai tööd kuni 500 RB40-d (äraseletatult: russkaja baba sorok let) – hävitamist. Leian toimunus iseloomulikke paralleele nii Eesti rahvusparkide ausate loodushoidjate laialiajamise kui ka jäätmeseaduse terroriga üksiku maamemme suhtes. Aga ka maakaupluste ja väikepoodide lämmatamisele kraanikausside maaletoojate huvides. Digiboksi, gripivaktsiini jm sundkaupade turundusega tegeleb Rahvusringhääling üsna häbitult.

Pandipakendi süsteem suruti jõuga peale. Sõnaosav jäätmeametnik Peeter Eek räägib rohkem kui arst lubaks. Tema on ametnikuna 500 taaraautomaadi katku seadusloomekas maaletooja. Automaat maksab pool miljonit krooni tükk. Lätlaste ja leedulastel oli mõistust taaraautomatiseerimisest hoiduda. Eesti on aga modernismiedevuses ja reformihulluses end ise surnuks valitsenud.

„Talendid koju!” … too late, mate!

Kas kaupmees maksab kinni need välismaised imevidinad? Kaupmees kaupleb. Maksab ostja.

Peetri külas Ülemiste järve taga elab Aino Mets, põlisasukas, kes püüab kõrrepõllu uusasunikelt joogitaarat ise kokku kogudes teeradasid KILDUDETA hoida. Aga Muugale oma koormat viies saab Aino EPPs alati petta ja automaatidelt mõnitada.

On lihtsalt rõve ja kõlvatu, kui Inglise Veevalaja Ülemiste joogiveekraani juures või Taani õllemeister või Poola nailonjoogi maaletooja ise ütleb, kui palju ta suvatseb raha kulutada. Demokraatlikus riigis peaks selline monopoolne moodustis nagu joogitootjate konkurentsivälise juhtimise all olev Eesti Pandipakend olema kas Konkurentsiameti või tarbijate kontrollida.

Kas ikka peab Veolia oma 20-tonniste jäätmeautodega saviliivaseid Räpina valla külateid lõhkuma ning mahajäetud või suvekodudena kasutatavate talude akendest 39-krooniseid nn TÜHIsõidu arveid sisse pilduma? Kas nn korraldatud jäätmevedu Lõuna-Eestist Põhja, Saaremaalt Tallinnasse on ikka loodusele hea? Kuidas ja millise jõuga saab mulle, vabale kodanikule, jäätmelepingut, digilevilepingut, kojukandelepingut ja kes teab veel mida peale sundida?

On see uus euroküüditamine ja punavoori uusversioon AD 2010?

Eesti hajaasustus ja Eesti talu on unikaalne nähtus kogu Euroopas. Meil on põline ja praktiline omakultuur kõigis eluvaldkondades, sealhulgas igatsorti jääkide (et mitte öelda „jäätmete”) käitlemisel.
Plastpudel lõigatakse pooleks ja see läheb kurgiseemnete idandamiseks, piimapakk ja võikarp ning kile - ka Maaleht, mis ju nafta või tselluloos ise, aga sobib tulehakatiseks. Räpina ja Linte poodidest korjatakse kõik pappkarbid inimeste poolt kokku - kilekotte ei osta keegi. Halutule tekitamine igal hommikul on rituaal, mida harras ametnik Tallinnas ei mõista…

Igas aianurgas on kompostihunnik, lillepeenral küürutab tädikene urruauk taeva poole upakil – vaadake kevadisi äärelinnu!

Eestlane ju maausku ning päike ja tuli on tärkava elu sümbolid. Kevadel riisutakse praht ja rämps kokku ning tehakse maituld. On's see kuritegu, mis tuleks ära keelata?!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid