Neli tundi traumapunktis... järelsõna
Mõned päevad tagasi kirjeldasin Rahva Hääles oma kogemusi Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas ehk maakeeli traumapunktis. Artiklile tuli sadu vastukajasid ja mis selgus? Sellest seekordne kirjutis kõnelebki.
Vastavatud uhiuues ja laitmatult funktsioneerivas haiglakompleksis tuli 83-aastase peapõrutuse kahtlusega vanamemmel arsti vastuvõttu oodata neli tundi. Sellest kolm ja pool täielikus teadmatuses.
Artiklile tuli sadu vastukajasid, millest selgus, et tegu ei olnud mingis mõttes erakorralise päevaga, vaid nimetatud asutuses käivadki asjad igapäevaselt niimoodi. Arsti vastuvõtule saamist on oodatud metallitükiga silmas 1,5 tundi, infarktikahtlusega 2 tundi, kirvelöögile õmblust 3 tundi, murtud ribide ja rangluuga 4 tundi, ägeda südamelihasepõletikuga 7 tundi… ka 9-tunnised ooteajad on täiesti reaalsed. Vaid üks kommentaator arvas, et tegu on “tüüpilise ilkumisega meditsiinilise personali kallal inimese suust, kes ei tea meditsiinist tuhkagi ning ei saa aru triaaži (prantsuspärane sõna tähendab patsientide raskusastme jaotamist — toim.) põhimõttest…”
Kas kõik abivajajad peaksid süsteemi toimimise hingeelu tundma, on omaette küsimus. Öeldakse ju, et selleks ei pea kokk olema, et aru saada, kui supp on üle soolatud. Aga edasisest paremaks arusaamiseks räägin mõne sõnaga, mida see võõramaine termin “triaaž” tähendab. Tegu on patsientide sorteerimisega vastavalt häda raskusastmele. Klassikaliselt toimub jaotamine kolme gruppi: punane tähendab seda, et patsient hakkab sisuliselt otsi andma ja temaga tuleb viivitamatult tegeleda. Kollane tähendab neid patsiente, kellel on väga-väga paha ning rohelised on need, kelle hädad ei ole otseselt eluohtlikud. Seega määrab abi saamise kiiruse registratuurijärgselt patsiendi üle vaadanud meditsiinitöötaja ehk triaažiõde.
Tagantjärele kodus pabereid uurides selgus, et vastuvõtus olnud 20-tes aastates tütarlaps oli meid suunatud “roheliste” hulka hoolimata sellest, et 83-aastase patsiendi enesetunne oli “väga-paha-paha” ja perearstilt oli kaasas eelneva haiguslooga saatekiri märkusega “kiire”.
Olgu siis pealegi “roheline”, kui näpuga juhendis järge ajamine nii ütleb. See peaks olema ju meie rõõm, et olukord ei ole eluohtlik. Paraku jättis patsiendi vastu võtnud triaažiõde inimese teadmatusse nii tema seisundi ohtlikkuse kui võimaliku ooteaja kohta. Räägi inimesega, ütle talle, et muretsemiseks ei ole põhjust, tema seisund ei ole eluohtlik. Surmahirm on kõige suurem hirm. Inimene tahab ju teada, mis toimub.
Teiseks, teil ju ON arvutis näha, kui palju inimesi hetkel järjekorras ootab. Ütle talle, et meil on täna palju rahvast ja arsti juurde saamisega läheb tund, kaks või kolm aega. Patsient saab ennast ootamiseks mugavamalt sisse seada, saatja saab oma aega paremini planeerida, võib-olla ka auto kitsukesest uksetagusest parklast kaugemale viia ja teistele autoga saabujatele ruumi teha.
Kui inimene saaks teada, et arsti vastuvõtule ei saa enne kolme tundi, võib-olla leiaks ta alternatiive. Kui tema seisukord kannatab liigutamist, oleks ehk kiirem sõita teise haiglasse. Võib-olla saaks abi hoopis perearsti juurest. Ehk sisuliselt saaks mõistliku planeerimisega ka sedasama “rohelist” järjekorda hajutada, selle asemel, et “vähemtähtsaid” patsiente järjest pikenevasse järjekorda suunata.
Omaette küsimus on muidugi see, miks meie kõige moodsamas ja hetkel tehniliselt kõige paremini organiseeritud haiglakompleksis üldse sellised pidevad järjekorrad tekivad. Selge on see, et ootamatult saabunud libedus või pühadejärgne öö võivad tekitada täiendavat koormust, aga kui avalikust diskussioonist on selgunud, et tundidepikkused järjekorrad erakorralise meditsiini osakonnas on tavaline nähtus, peab kusagil planeerimises või töökorralduses midagi väga viltu olema.
Kõik algab suhtumisest. Põhja-Eesti Regionaalhaigla veebileht räägib, et “meie põhiväärtused on patsiendikesksus, professionaalsus, uuendusmeelsus ja meeskonnatöö”, “patsient on kõigi meie tegevuste keskmeks” ja “kuulame kõikide arvamusi”.
Saatsin eelnevas artiklis toodud olustikukirjelduse e-postiga haigla juhatusele ja nõukogu liikmetele, kelle kontaktandmed olid kõigile kättesaadaval haigla veebilehel. On ju juhatus haiglat juhtiv ja esindav ning nõukogu haigla tegevust kavandav, juhtimist korraldav ja järelevalvet teostav organ. Paraku tuleb nentida, et vaatamata tehnikaajastule ei ole nädala jooksul kümnest kirjasaajast mitte ükski suvatsenud minu kirjale vastata.
Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaiglat juhib ja esindab juhatus: Tõnis Allik, Sergei Nazarenko, Sven Kruup.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla nõukogusse kuuluvad järgmised liikmed: Toomas Vilosius, Liisa-Ly Pakosta, Ester Pruuden, Helle Mäeltsemees, Toomas Varek, Tatjana Muravjova, Katrin Karisma-Krumm.
