Ühel päeval hakkasin lihtsalt õnnelikuks

Kas ka Sulle on vahel tundunud, et kõik on halvasti – töö ei edene, kodused toimetused kuhjuvad ja lisaks kõigele muule on ka ilm masendavalt sombune? Aga võib-olla me keskendume valedele asjadele?

Nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arusaamu sellest, mis on õnn. See, mis paneb naeratama su sõbra, ei pruugi jälle sulle sugugi sobida. Olen ise tundnud oma elus sageli rahulolematust ja võrrelnud end teistega, kes näivad olevat nii õnnelikud, nii toredad, nii täiuslikud. Ja mina? Mina tundun nende kõrval täieliku luuserina.

Kuid ühel hetkel otsustasin oma suhtumist muuta. Kui seni leidsin pea iga ettevõtmise puhul mitu põhjust, miks just mina seda teha ei saanud, siis nüüd otsustasin otsida võimalusi seda ikkagi teha. Toon siinkohal ühe näite: olen tihti hoidunud lastega reisimisest, kuna mul pole autot ja olen endale sisendanud, et ilma autota lihtsalt pole võimalik koos kahe lasteaialapsega ringi liikuda.

Sel suvel taipasin aga, et meil on ju jalgrattad — suurem tüdruk võttis oma ratta, väiksema panin oma rattale lapsetooli istuma ja nii asusimegi teele. Esimene pikem retk viis meid 10 km kaugusele Elistvere loomaparki, teine sealt veel 2 km kaugemale Raigastverre telkima. Nüüd imestan isegi, miks me polnud varem midagi sellist teinud. Vastus on lihtne: ma nägin seda, mida mul pole, selle asemel, et näha seda, mis mul on.

Pärast seda, kui oma suhtumist muutsin, oleme teinud palju toredaid asju ja julgen väita, et mu elu on muutunud õnnelikumaks vaid seetõttu, et olen õppinud nägema neid asju, mis on minu elus toredad - ja neid asju on palju! Siinkohal kutsun ka teisi lugejaid mõtlema sellele, mis siin elus toredat on.