Kersti Männik: Ma ei taha, et minu lapselapsed kasvaks ses riigis
Töötasin vahepeal Aafrikas oma kompanjonide heaks, et päästa, mis päästa annab. Aga Eesti pankade-kohtute-raipekotkaste ringkaitse püüab meid kõiki uputada ja maatasa teha.
Enamus eestlastest on viimastel aastatel tajunud täielikku kaitsetust. Meid ei turva ei eraisikute ega ettevõtjatena mitte miski ega keegi. Pideva ohutunde ja ebakindluse käes unustame järk-järgult, milleks me siia ilma sündisime, mida-keda armastasime, miks lapsed sünnitasime ja millest unistasime.
Selle asemel, et ülemaailmse majanduskriisi käes karastuda, ühiselt õppida, omavahel kokku hoida ja tugevamana uuele tasemele tõusta, on meie külm, ükskõikne, seljaga-rahva-poole riik oma väikese vapra rahva elujõu, hingeilu ja armastuse ära raisanud.
Üha enam on Eestist lahkumas ka kõige aatelisemaid ja lootusrikkamaid eestlasi – humanitaarteadlasi ja talumehi, ettevõtjad ja teadlasi. Kõik tajuvad, et nii väga tahetud rahvusriigist on saanud ametnike-funktsionääride-karjeristide-ahnurite käpardliku ja ebaeetilise juhtimise käes ajaloo kosest alla triiviv, uppuv laev.
See siin on minu hingekarje.
Mitte selja taha väänatud kätega ärinaise vihakisa ega eluhelliku jonn. Mul on oma maa ja rahva hävingu pärast kohutavalt kahju. Ma ei taha, et minu lapselapsed kasvaksid sellises riigis. Siin ei saa Inimeseks areneda, sest hirmu ja ebaõigluse foon summutab kõik hea ja õige meis.
Eestis valitseb raipesööjate aeg. Pankadest, pankrotihalduritest ja kohtutest on moodustunud maffia, kes paari viimase aastaga läbi vintsutatud, tühjaks imetud hingeta kehad neile ette söödavad. Peaasi et riigikassa kõht, enda ja emapank oma kõhu täis saaksid. Kellele seda lihtrahvast ja tema muresid ikka vaja! Ent mul on juba ammu küsimus: kelle riik see on?
Kannatused on teinekord teadagi head. Nad avardavad vaimu, kujutlusvõimet ja muudavad meid loovaks. Inimesed saavad seeläbi tugevamaks.
Käibetõde. Ja nii on ka. Aga…
Kui kannatusi põhjustavad omad, tekib trots, viha ja suutmatus eluga edasi minna. Kurjad päkapikud nimedega Hoolimatus ja Ükskõiksus, Pinge ja Piin saavad sinu igapäevasteks sõpradeks. Kustud ja närtsid ja oled sisuliselt asjata sündinud.
Tänu sellele varitseb Eesti kohal tohutu negatiivse energiaga magnetpilv, mis võimendub ja toitub meie inimeste üha massiivsematest ja üldisematest negatiivsetest mõtetest. Me ei saagi sellest mustast väljast niipea välja.
Kui meid siia ilma loodi, siis päris kindlasti saadeti meid sellele planeedile üksteise hoidmiseks ja aitamiseks, mitte üksteiselt naha nülgimiseks. Loomad murravad vaid siis, kui süüa on vaja. Inimesed murravad, et murda, murda, murda. Üha ja iga päev. Kas loodusseadused enam inimestele ei kehti?
Materiaalne maailm on teinud oma laastava töö. Raha on pannud enamuse endast sõltuvusse – head ajad on jaganud palju kommi, mida nüüd kästakse välja oksendada. Kuidas aga inimtunded sellele reageerivad? Kas inimesed muutuvad sellest paremaks? Mida me üldse elult nüüd veel või enam ootame ja tahame?
Enamuse vastus on: tegevust ja eneseteostust, õnne ja rahu! Samas ei räägi varsti enam mitte keegi mitte millestki muust kui rahast ja murest, vaesusest ja hinnatõusust, pankrottidest ja ainelisest hävingust. Millal viimati kuulsite vaimsete väärtuste ümber arutlemist? Raha, raha, raha!
Öeldakse, et iga halb on millekski hea - ja seda on põhjust ka uskuda. Ent kui halb läheb liiga suureks ja kõikehõlmavaks, lämmatab ta endas kätkeva hea. Enamus inimesi ei suuda enam ilmselt sellest kõikematvast halvast välja tulla! Meie ühiskond on paariaastase kidumise tulemusel krooniliselt haige, eluohtlikult kurnatud ja lammutavalt vihane - kaotanud igasuguse lootuse paranemisele.
Riigikogu võib võrrelda sümfooniaorkestriga: kõigil on pillid ja noodivihik… Aga seda, kes paneks rahva esindajad kõik koos ka ühe ja sama noodi järgi harmoonilist lugu algusest lõpuni mängima - seda pole. On see mingi uus demokraatia või?
Saagem kõik ise hakkama! See on uuele Eestile omane lööklause. Paraku on see anarhia.
Ja midagi muud kui ise hakkama saada me teha ei saagi. Alustame muudatuste käivitamisega iseendas.
Kui suudaksime negatiivsed mõtted asendada positiivsetega ja näha uuesti ilu endas ja enda ümber, naeratada rohlkem, unustada kõik halb ja uskuda, et ees ootab uus ja parem aeg - kui me kõik koos oma mõttemaailma selliseks muudaksime, kaoks meie kohalt murepilved ja positiivne energia voolaks tagasi meie igapäeva eludesse!
Kui.
Mure ja puudus, hirm ja ebakindlus blokeerivad lihtsa inimliku tarkuse. Ma ise pugesin äsja Ayurveeda sanatooriumisse tapva tegelikkuse eest varjule, et ebaõiglase vägivalla käes mitte hulluks minna.
Oma kogemustest soovitan väga lugeda Eckhart Tolle raamatut „Uus Maailm“. Sellest saate jõudu juurde. See elutark teos annab teile teadmise, kuidas kõik, mis toimub meie ümber ja meis enestes, on vaid meie endi kujutelm ehk mõtted, mis kutsuvad sellise oleku esile.
Vähemalt selle raamatu lugemise ajal on võimalik mediteerida ja välja lülituda, mitte lasta end häirida pisiasjadel.
Ent paraku selgub raamatu kaitsvate ridade vahelt väljudes, et pisiasjad polegi pisiasjad. Meil on Euroopa kalleimaid riigilõivud, kulukaim toasoe, hinnalisimad tarbekaubad – toidust rääkimata! -, sest tarbijaid on vähe ja ka need, kes veel Eestis on, tarbivad vähe.
Euro on tulemas.
Riigiisad, suurendage praegu ometi välisvõlga ja andke loov ja rajav kapital rahva kasutusse, et suudaksime tõusta uuesti jalule. Kutsutud ja seatud, palun, motiveerige ja võimaldage alustama uusi ärisid. Just nüüd on see aeg käes, sest läbi kannatuste ja tegevusetuse tekkinud ideed tuleb ju ometi teoks teha! Enne kui hilja.
Kui me ise ei muutu ja muutusi ei soovi, jäämegi alati väiklasteks ja kitsarinnalisteks, üksteist halvustavaks ja hävitavaks energiamassiks, keda kellelegi vaja pole. Mille nimel me siis pingutasime ja püüdsime? Milleks lapsed sigitasime ja unistasime? Palun oma rahvale hingeilu ja armastust tagasi.