Lugedes artikleid, kus on mainitud Grossi poodi või Oleg Grossi, tuleb mul alati silme ette mõne aasta tagune päev, mil sain häbistatud ühe temale kuuluva kaupluse juhataja poolt.

Kandideerisin ühte avamisel olnud kauplusesse müüjaks. Leppisin kaupluse juhatajaga kokku ka päeva, mil lähen töövestlusele. Töövestluseks olin hästi valmistunud ja ei osanud ilmaski uskuda, et lahkun kauplusest enesekindlus hävitatuna.

Kauplusesse jõudes suundusin kaupluseriiuleid täitvate tööliste vahelt tagaruumi, juhataja kabinetti. Lisaks juhatajale viibis ruumis veel üks naisterahvas, kes siis mulle samuti küsimusi esitas.

Pingsalt uuriti minu CV-d ja esitati küsimusi. Kuna aga olin intervjuuks hästi valmistunud, polnud mul küsimustele vastamisega mingeid probleeme.

Intrervjuu lõppedes teatas kaupluse juhataja, et sain küsimustele vastamisega hästi hakkama, aga ometi on üks väike takistus. Ta lausus mulle naeratades: "Kahjuks olete te liiga paks, et meie kaupluses müüjana töötada. Aga ma võiksin teile pakkuda koristaja ametikohta."

Olin pahviks löödud ja ei osanud midagi vastata. Lahkusin kauplusest kõrvus juhataja sõnad, et "Koristajaks kõlbate küll. Mõelge selle üle ja helistage mulle."

Seda rõõmu ma oma kõnega talle muidugi ei teinud. Olin töötu ja vajasin tööd, kuid polnud nõus alanduseks.

Minu enesekindlus oli saanud sellise löögi allapoole vööd, et ma ei julgenud mitu kuud kuhugi kandideerida. Mõtlesin, et ma ei kõlba mitte milleksi ega mitte kellekski.

Sõprade toetusel ja julgustusel kandideerisin mõne aja pärast ühte teise kauplusesse müüjaks. Intervjuu läks hästi ja sain päevapealt tööle. Ja juba mõne aja pärast tõusin müüja ametikohalt kõrgemale ametikohale.

Lugesin suurettevõtja Oleg Grossi augustis Eesti Päevalehes ilmunud arvamust, mille kohaselt võiks riik lõpetada töötute toetamise. Samuti tänast Delfi artiklit, kus ta ütleb: "Ma olen sel aastal loonud 150 töökohta. Ma teen tööd! Mul on iga päev kontoris toa uks lahti, kõik võivad sisse astuda ja oma muredest rääkida."

Ei saanud mina tööd ja kindlasti ei saa sealt tuhanded tööd. Kuid midagi ma ikkagi sain. Ma sain alaväärsuskompleksi. Nemad jäid ilma aga korralikust töötajast ja oma poe kliendist.

Pärast antud intsidenti pole ma enam ühtegi Grossi poodi külastanud ja ei kavatse ka.

Märgin veel ära, et kandideerimise hetkel kaalusin 72 kg. Olen 170 sentimeetrit pikk.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid