17. PÄEV: Heimar Lenk: vaidlus Ansipiga tegi kõhu hirmus tühjaks
1. Töönädal algas ja nüüd tuleb hommikul rohkem tee joomise peale jääda. Olen harjunud argipäevadel ikka töö juures hommikust sööma, kuid putru siin ju keetma ei hakka. Nii tegin täna rohelise ja punase tee segu. Kodunt olin kaasa võtnud võileiva ja keedetud muna. Avasin ka konservi "Räim tomatis" ja nii katsin kena laua. Kaks tükki leiba sõin ära. Ühe kalaga ja teise munaga. Väga hästi maitses. Leib maksis 2 krooni, killuke võid 1 kroon, kala tomatis 2 krooni (karp 7.90) ja muna 1 kroon 70. Kokku 6 krooni 70 senti.
2. Lõuna oli ebatavaline. Eilne soe söök karbiga kaasas, mille olin sunnitud külmalt ära sööma. Mikrolaine ahju mul töö juures pole. Karbis kolm kartulit ja kaks eile praetud kanakotletti. Tükk leiba ja klaas keefiri peale. Karbike peeneks lõigutud värsket kapsast. Kartul 1 kroon 50 senti, kaks kotletti 4 krooni, leib 1 kroon, kapsasalat 1 kroon, keefir 3 krooni. Kokku 15 krooni 50 senti.
3. Kella viie tee. Sõin pisut rohkem kui tavaliselt. Tervelt neli tükki sepikut, millele määrisin vanilliga magusat kohupiimapastat. Täna tuleb hästi pikk tööpäev, sest esitasime tervelt 18 arupärimist nii peaministrile kui mitmele teisele. Läheb vist kella 23ni välja, sest kahe esimese arupärimise vastamine Ansipi poolt kestis kella 15st kuni 17ni. Must tee maksis nagu ikka 1 kroon 50 senti, lõik sidrunit 1 kroon, sepik 2 krooni ja kohupiimapasta 4 krooni. Tükk arbuusi oli ka kaasas ja selle hinnaks arvan 4 krooni 30 senti (terve arbuus 42.87). Kokku 12 krooni 80 senti.
Terve tänase päeva jooksul kulus toidule 35 krooni. Rohkem, kui ette nähtud, kuid päev läks ka väga pikaks.
Päev ise oli täna sisukas ja väga põnev. Selgus, et peaminister Andrus Ansip isiklikult on ka Delfi 1000-krooni eksperimendiga kursis. „Ma mitte ei tahaks teie pessimistliku meelestatuse ja paastumise vahele mingeid sidemeid ehitama hakata, aga mulle tundub, et teie seda Eesti inimvara raportit ei ole lugenud. Aga tasuks lugeda, sest see on väga hea lugemisvara...“
Nii ta aasis ja pani minu negatiivse suhtumise valitsuse tegevusse paastumise enda arvele. Väga viisakalt öeldud. Mina vastutasuks kiitsin valitsusjuhi optimistlikku suhtumist Eesti asjadesse ja tema haruldaselt kõrget oraatorikunsti. Soovitasin pärast peaministri ametiaja lõppemist minna ja jagada oma kõnekunsti oskusi ka lavakunstikateedri üliõpilastele. Ta vaid muigas selle peale, aga kui ma kukkusin kiiret hinnatõusu ja väikesi sotsiaaltoetusi kritiseerima, siis noomis ta mind päris tõsise näoga. Kõht läks pärast seda hirmus tühjaks, aga ma pidasin vastu ja toidukoti kallale ei läinud.
