Kogu mu raha läks loteriipiletitele
Mängisin kiirlotot, lootes võita üks suurem summa, kuid 50-kroonine võit jäigi minu suuremiks võiduks. Minu vanaisa müüs kiirloteriisid ja ta pakkus ka mulle, et ehk võtan ühe. Raha pidin maksma loto eest ainult juhul, kui seal ka võit on.
Minu esimene loterii tõi võidu 50 krooni, kuid vanaisa ütles, et las see esimene kord olla ja olgu see väike kingitus. Ma olin siis umbes 14aastane ja olin õnnelik selle summa üle. Kuid paari päeva pärast olin millegipärast taas poes, taskuraha näpus. See hakkas korduma peaaegu. Vihastasin alati, kui võitu ei olnud ning mõtlesin, et oleks võinud selle piletirahagi tagasi võita, kuid ilmselt oleksin selle kõik taas uue loto vastu vahetanud, nagu ma ka tavaliselt tegin.
Kui minu vanemad küsisid, et mis ma oma taskuraha eest endale ostsin siis tihti valetasin, et käisin sõbraga kohvikus või ostsin niisama näkse. Ma ei saanud ju öelda, et ostan loteriipileteid kogu oma taskuraha eest ja nii igapäev.
Küll aga rääkisin vanematele oma unistustest ja sinna hulka käis ka loteriivõit. Ma unistasin suurest majast ja aiast, kuid teadsin, et saaksin seda endale lubada ainult sel juhul, kui võidaksin lotoga suure summa raha. Tagantjärgi mõeldes saan aru, et see ajendaski mind loteriid mängima.
Ma ei taibanud alguses, kui väga see mind endaga kaasa rabab, hakkasin seda märkama alles 20aastaselt - hea, et üldse siiski. Märkasin oma sõltuvust alles siis, kui oma vanemate juurest ära kolisin. Sain ju toidu ja peavarju siiamaani vanematelt, kuid 20aastaselt tuli mul endal kõik muretseda. Hakkasin lõpuks taipama, kuhu mu raha kaob.
Pärast seda pole ma aastaid lotot mänginud. Hirmust uuesti sõltuvusse langeda, ei julge ma enam ainsatki piletit osta.
