Rain Kooli: iPhone on dogma, mitte telefon
Pesakastiks hüüti Soomes esimesi Apple esimest personaalarvutit, Macintosh 128K-d, millega 1990. aastate alguses põhjanaabrite juures ajalehti tehti. Tegin minagi ning kasvasin koos Macidega. Koju hankisin esimese arvuti muidugi samuti samast puust.
Macintosh oli, nagu kogu Apple toodang, toona (väidaksin, et sisuliselt 1990. aastate lõpuni) sõna otseses mõttes üle prahi. Tavalised personaalarvutid olid mõttetult keerukad, ebakindlad ning -tõhusad. Õun töötas - "juhe paika ja tööga pihta" polnud mingi reklaamlause, vaid puhas tõde.
Kunagi ei kahelnud ma, kumba parteisse kuulun. Apple-mehed olid omaette kategooria. Pidasime end vabadeks, loovateks... ühesõnaga, väikest viisi mässulisteks. Suurim hirm oleks olnud olla tavaline.
Pole siis mingi ime, et kui paljuräägitud iPhone Eestis müügile tuli, olin ma kui mitte esimesel, siis vähemalt teisel päeval kõpsti kohal ning ei väljunud poest ilma pisikese revolutsionäärita. Ning kui ma nägin, et eelmise tööandja laudadel seisavad Macid, olin siiralt rõõmus, et üle pika aja tuttava margiga kokku puutuda sain.
Aga ajad olid muutunud. Mac oli küll disainilt ja rakendustelt lihtne, selge ja puhas, kuid teist marki konkurendid olid 2008. aastaks seda samuti. Samas polnud enam Mac absoluutse töökindluse garantii. Programmid hangusid, arvuti tegi aeg-ajalt trikke ning teinekord tuli kunagisse sloganisse lisada veel mõni samm: "juhe seina, tööga pihta... juhe seinast, juhe seina..."
Kui Eestisse jõudis ka ametlikult iPhone uus lipulaev, 4, hüpitasin sõber Mihkli hangitud eksemplari käes ja tundsin, kuidas vana arm taas hõõguma hakkas. Katsetasin, lugesin kasutajate kogemusi, vaatasin hinnakirju, hankisin testide tulemusi... ja jätsin poodi.
Taskus olev Samsungi Galaxy on tuhandeid kroone odavam, aga teeb kõik samad trikid ja pisut enamgi veel. Ju ma olen siis liiga vana, et dogmades kahtlemata usulahkudesse kuuluda.
