Vembumehe vari

Mitmes religioonis esineb jumalate või vaimolendite hulgas nutikas ja vigureid armastav, kuid tihti mõtlematu ning jõuline vembumehe kuju. Tüüpiline näide on Põhjamaade Loki, keda tuntakse jumalate vahelise riiu õhutajana, kerglase kihlveo sõlmijana, kuid samas Tori nupuka kaaslasena, kes aitab hiidude käest vasara tagasi hankida.

Piiblis pole ükski vembumees nii selgelt välja joonistunud, ehkki noorel Taavetil kui Joosepil ning mitmetel prohvetitel analoogilisi tunnuseid esineb. Osalt kompenseerib Piiblis konkreetsete vembumeeste puudumist tarkuse mõiste tihe seos kavalusega.

Hiljem esineb kristluses vembumehelikke elemente küllaga pühakute või siis protestantlikus traditsioonis värvikate vaimulike hulgas. Kokkupuude vembumehega jätab harva kedagi külmaks, enamasti teda kas armastatakse või põlatakse, kuid alati naerdakse. Häid näiteid vembumehe arhetüübi kasutamisest usumehe raamistikus leidub kirjanduses: Ilfi ja Petrovi loodud ahne isa Fjodor või Giovanni Guareshi sümpaatne don Camillo.

Missugune on vembumehe roll ja mõju tänapäeval? Kuna paljude ilmalikku ellu kandunud arusaamade juured peituvad religioonis, siis võib mitmeid analoogiaid tuua suhtumises vembumehe tüüpi poliitikutesse. Nagu omaaegsed jumalad, on ka vembumeestest poliitikud enamasti populaarsed: sarnaselt Lokiga elatub Þirinovski skandaalidest, üksteist Tallinna linnavõimu juures üle trumbanud Mõis ja Savisaar meenutasid Loki kihlvedu kääbus Brokega, kus oma parimad asjad ja oskused kaalule pannakse. Tavaliselt ei pääse üle piiri läinud vembumees ka karistusest: Watergate’i skandaali tõttu ametist lahkuma pidav USA president Richard Nixon läkski ajalukku Trikimees Dickina.

Väsimuse tõttu erakondlikust kemplemistest ja värskete muljete ootuse tõttu on ka tänases Eesti poliitikas vembumeestele piisavalt kohta. Tõsi, tervet parteid, nagu kuningriiklaste oma, sellele ideele enam rajada pole ilmselt võimalik. Poliitikule on seda teed valides eeliseks võimalus distantseeruda rangel loogikal ja seadusandlusel põhinevast argumentatsioonist (mõnele käibki see üle jõu), teisalt aga on vembumehe imago säilitamiseks vaja pidevalt läheneda probleemidele ootamatu vaatenurga alt. Valdavalt tõsist joont hoidva poliitiku imagole mõjub rikastavalt ka mõne vembumeheliku joone kasutamine.

Andres Tarandi viimane vimka kaksikliidule, kus ta oma ametisse jäämiseks organiseeris hääletuse hetkel, kui osa kaksikliidu saadikud polnud kohal, tõstis kindlasti tema mainet valijate seas.

Samas ei tunnistata vembumeest kunagi viimseks instantsiks, mistõttu ta võib olla linnapea, minister, teatud perioodil isegi peaminister, kuid mitte kunagi kirikujuht või president. Lennart Merigi puhul võiski jälgida tema kasvamist vembumehe tüüpi poliitikust (näiteks Valge Maja gloobuse sodimine) tõsise juhi poole.

Tihedalt seondub vembumehe fenomeniga inimese üldine mänguvajadus. Johan Huizinga järgi on mäng inimese üheks olulisimaks omaduseks, mis on vanem kui kultuur. Ehkki 19. sajandil mängulisust tunduvalt pärsiti, pole mänguvajadus kadunud ka tänapäeva ühiskonnast. Küllap on siis ühiskonnas kohta ka vembumeestel.

Ehkki tänapäeva religioossetes vormides on mitmekesisuse tõttu vembumehe kohta raske üldistusi teha, tundub üldine, et teda ei taheta lasta kõige pühamate toimingute juurde. Eks ole siingi analoogiat Lokiga, keda karistati just jumalate joomapeo püha rahu rikkumise pärast. Krutskeid vältida aga kogu religiooni sfääris ei saa ega tohigi: niisugustest püüdlustest tulenevadki olukorrad, mil ei suudeta normaalselt võtta isegi Harry Potteri lugusid.