Kas Eesti vapilõvid on kohitsetud?

Hiljuti kirjutas Eesti tuntuim heraldikaekspert Priit Herodes vappide kujundusest. Muuseas kirjutas ta, et vapiloomi kujutatakse tervete ja elujõulistena – kohustuslikeks elementideks on avatud lõuad, kihvad ja keel, ning täisfiguuri korral ka suguelund.

See tuletas mulle meelde, et olen isegi sarnasel teemal mõtisklenud. Seda just Eesti ja Soome vappide ja ajaloo valguses.

Teame, et nii Soome kui ka Eesti vappidel on lõvid. Soome lõvi tundub olevat sõjakam, temal on ka mõõk käes. Kuid lisaks mõõgale on tal midagi palju olulisemat - sugutunnused! Vastupidiselt Soome vapilõvile ei ole Eesti vapilõvidel mingeid sugutunnuseid. Tekib kohe küsimus - kas Eesti vapilõvid on kohitsetud?

Kui vaadata Eesti ja Soome ajalugu, siis tundub, et nii see kahjuks ongi. Soome sõdis oma iseseisvuse eest nii Talve- kui ka Jätkusõjas. Ta säilitas iseseisvuse.

Kuid mida tegi Eesti, seda me teame kõik hästi. Loobuti iseseisvusest ilma ühegi püssipauguta.

Eesti vapi "emavapil" ehk siis Taani kolme lõviga vapil on samuti kõigil lõvidel sugutunnused ilusti näha. Sama näeme ka Suurbritannia vapil. Pea kõigil maailmas kasutatavatel riigivappidel on lõvidel ka sugutunnused olemas, eriti siis, kui lõvi kannab uhket lakka - see ei tohiks jätta mingit kahtlust, et lakaga lõvil peavad olema ka vastavad sootunnused. Kui need puuduvad, tekib küsimus, et mis selle õnnetu lõviga on juhtunud?

Ehk oleks Eesti saatus veidi ilusam olnud, kui meie vapiloomad oleksid tõelised ja terved isalõvid, mida nad välimuse järgi kahtlematult olema peaksidki. Heraldiliselt on Eesti vapilõvid "leopardi asendis". Kuid see on üksnes heraldikas kasutatava asendi nimetus. Loomad vapil on isalõvid. Õigemini peaksid olema.

Ngu Herodes märkis, kujutatakse vapiloomi tervete ja elujõulistena. Meie vapilõvide kohta seda aga öelda ei saa. Vähemalt on neil veel mingid kihvakesed suus. Veel on.

Ei tea, kas see on mingi näitaja, kuid Tallinna vapil olevatel lõvidel on kõikidel sugutunnused ilusti alles.