Endiselt unustatud 1991. aasta kangelased
Ametlikult kestis vastupanuvõitlus kella 22.03ni 20. augusti 1991, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti Riiklikust iseseisvusest ja deklareeris, et Eesti ei kuulu enam NSVL koosseisu.
Juba mitu aastat tähistatakse Eestis 22. septembril vastupanuvõitluse päeva. Enamasti meenutatakse 1944. aasta septembris Otto Tiefi valitsuse poolt Pika Hermanni torni heisatud Eesti rahvuslippu ja seda, et tol päeval tungisid Tallinnasse Nõukogude väed ning panid lehvima punalipu.
Kajastamist leiab ka metsavendade võitlus. Mingil määral meenutatakse nõukogudeaegseid dissinente, kuid iseseisvuse taastamise protsessi tegelased püütakse täielikult unustada. Kuid sellel perioodil on omad kangelased ja tänane tähtpäev on mõeldud ka nende tegude meenutamiseks.
25. oktoobril 1990 läksid esimesed julged mehed Eesti Vabariigi majanduspiiri kaitsma. Veidi rohkem kui kuu aja pärast möödub sellest sündmusest 20 aastat. Paljud noored ei teagi, et kunagi olid olemas sellised julged mehed, kes paljakäsi, ainult kumminui vööl, alustasid tegevust piirivalvuritena. Nad olid sunnitud suhtlema kõikvõimalike kriminaalsete isikutega, isegi taolistega, keda praegu näidatakse teleseriaalis “Eesti maffia”.
Eelmisele iseseisvusele aluse pannud Vabadussõja rahuleping allkirjastati 2. veebruaril 1920 ning juba sama aastal anti sõjast osavõtnutele tasuta riigi poolt maad. Seejuures ei tehtud vahet, kellena ta sõjas tegev oli. Ühtemoodi maaomanikeks said laskurid, kokad, vedurijuhid, hobusemehed jt. Kõiki Vabadussõjast osavõtnuid on püütud nimekirjades fikseerida ja neid nimesid võime tänapäeval lugeda.
Iseseisvuse taastamisest teame kahjuks uskumatult vähe. Paljud selles võitluses osalenud vabadusvõitlejaid ei viibi enam isegi meie seas, sest Eesti meeste eluiga on lühike ja meie vaeses riigis on tavaks saamas komme inimesi tunnustada ja postuumselt pensionile saata. Kui nad varem ei ole olnud mingil moel Eesti riigi poolt meeles peetud, ei jää neist ka ametlikku mälestust.
Ma ei ole loomulikult esimene, kes sellel teemal avalikult arvamust kirjutab. Näiteks praegune Vabariigi Presidendi avalike suhete nõunik, Toomas Sildam on 20. mail 2006. aastal avaldanud Postimehes loo “Unustatud kangelased”, kust võime lugeda:
„Mehed, kes majanduspiirile läksid, seadsid end aga kuulide ette. OMONi nime all tuntud eriüksus oli tige ja jõhker, ei koonerdanud padrunite ega kabalöökidega. Nad olid tapnud Lätis ja võisid seda teha ka Eestis. Nad ei tulistanud valanguid üle pea, kui äsja keskkooli lõpetanud piirivalvurid taganesid metsa, vaid poiste rinnakõrgusele. Noored mehed 1991. aasta 20. augusti eelsel majanduspiiril, kelle ainsaks relvaks olid kumminuiad, on Eesti Vabariigi unustatud kangelased.“ Lõpuks pöördub ta toonase presidendi poole järgmiste sõnadega: “Härra president, veel on aega koostada nimekiri ning tunnustusest ilma jäetud unustatud kangelased saaksid riikliku autasu läbi tunda nüüd ka riigi tänumeelt.“
Usun, et härra Sildamil on praegusel ametikohal töötades olnud võimalus tänasele Eesti Vabariigi presidendile isiklikult tollastest Eestimaal toimunud sündmustest rääkida ja sellega kaasnenud asjaolusid selgitada, ning nüüd võime rahulikult oodata presidendi hinnangu andmist.
Olen küsinud Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelamilt järgmist: “1991. aasta augustiputši ajal oli väga palju ka neid inimesi, kes reaalselt tegutsesid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise huvides, nendele oli antud tegevusjuhendid, käsud Nõukogude Liidu armee vastaseks tegevuseks. Samuti oli loodud palju erinevaid töögruppe, alates näiteks Molotovi kokteilide valmistamisest, Toompea kindlustamisest, TV ja raadio tagavarasaatjate paigutamisest ning lõpetades Nõukogude Liidu sõjaväe vastaste elektrooniliste sõjavahendite ettevalmistamisega.
Nendest meestest ei taha riik mitte midagi kuulda. Eesti riik, nagu Te olete öelnud, oleks nagu taevast sülle kukkunud, aga samal ajal on tegelikult olnud terve hulk inimesi, kes on oma tolleaegse tegevuse pannud just Eesti riigi taasloomisesse. Neil oli julgust kõiki neid ohtlikke asju kaasa teha, aga riigi poolt (peagi saab 20 aastat täis) pole need inimesed meeldetuletamist praktiliselt leidnud ja kas tõesti kunagi sajand hiljem hakatakse ajaloost meelde tuletama okupatsioonist vabanemise fakte ja isikuid.”
Tunne Kelam vastas: “Ma arvan, et põhiprobleem on see, et meil puudub siiamaani terviklik ja tasakaalustatud lähiajaloo käsitlus ja praegu käib veel võistlus kampade vahel, kes oli tähtsam või kes olid õiged — oli see Rahvarinde juhtkonna suund või oli see Eesti kongressi suund. Ma ütleksin, et me peaksime saavutama selle arusaama, et Eesti turvalisus oli meie mitmekesisuses ja me ei tohiks näpuga näidata üksteisele, vaid lähtuda sellest, et kõik variandid olid tähtsad ja vajalikud. Siis tuli hetk, kui me saime need jõud kokku panna, tänu taevale. Ja loomulikult kõiki inimesi — eriti ma mõtlen neid, kes tegutsesid kas piirivalves või kaitseliidus — tuleb väärtustada, aga selleks on tarvis välja selgitada või paremini uurida seda ajalugu, et saada vajalikku tausta.
Rüütel üritas ja mingil määral saavutas sellise tasakaalu, kui ta oma ametiaja viimasel aastal jagas autasusid. Ta korjas tipud. Ta võttis mehaaniliselt ülemnõukogu liikmed ja tollased maavanemad — linnapead, ning samuti tuntud poliitikud-ametnikud. See oli ülakiht, aga tegelikud tegijad, ma arvan, et neid tuleb veel väärtustada ja nad tuleks eelnevalt välja selgitada.
Sest tänapäeva noortel on jäänud tõesti selline mulje, et iseseisvus tekkis justkui tühjalt kohalt, me laulsime lauluväljakul ja muulastele ütlesime, et teie minge siit minema ja meie hakkame siin nüüd elama. Aga tegelikult ongi vaja uuesti need toimunud sündmused lahti kirjutada ning president ja riik peavad tähtsustama neid isikud, kes tol korral olid tegevad riikluse taastamisel. Praegu on äärmiselt tähtis, et me neid inimesi maha ei magaks, et me otsime nad üles ja hindame neid.”
Käesolevas loos olen kasutanud tekstinoppeid oma raamatu “Veretu võitlus” käsikirjast.
