Lugu sai alguse siis, kui seoses elukohavahetusega tuli minu põhikooli vanemas astmes õppivatel lastel vahetada ka kooli. Valisime kõige elukohalähedasema kooli, seda enam, et kooli maine oli hea. Aga paraku, ega kooli maine ei võrdu ju automaatselt õpilaste omaga. Läkski nii, et kui üks minu lastest sattus väga heasse ja sõbralikku klassi, kus klassikaaslased kohe ta omaks võtsid, siis minu teise lapsega läks täpselt vastupidi.

Klassis, kus prioriteetideks oli pidutsemine, mitteõppimine ja niisama „äge“ olemine, ei tekitanud vaikne, ennast mitte meikiv ja pidutsemisest mitte hooliv klassiõde just vaimustust. Ja et see uus klassiõde ka õppida armastas ning koolis antud kodused tööd ära tegi, siis oli tema olematu populaarsus hävingule määratud. See kõik häiris klassiõdesid lausa nii, et nad hakkasid tüdrukud kiusama. Algul vaimselt, sõnadega. Kuid pikapeale jõuti füüsilise vägivallani.

Kuigi sain tütre kurvameelse oleku järgi ka ise aru, et midagi on valesti, siis minu ja loomulikult ka mu tütre enda õnneks, tuli ta mulle ise kiusamisest kohe rääkima. Võite isegi arvata, mida ma emana tundsin, kuuldes, et teda klassiõdede hulgas omaks ei võeta ja lausa kiusatakse.

Esimese sammuna rääkisime klassijuhatajaga, kes omakorda rääkis kiusajatega. Selle tagajärjel asi vaibus mõneks ajaks, kuid jätkus varsti samamoodi ning ajaga läks veelgi hullemaks. Ei aidanud klassijuhataja rääkimised, ei minu rääkimised, ei tütre püüdlused klassiõdedega sõbrustada. Lõpuks oskasin vaid soovitada, kuidas mingis situatsioonis käituda ja mida öelda ning kuidas paksu nahka kasvatada. et mitte nende tegemistest-ütlustest end häirida lasta.

Kooliaasta lõpus, kevadel võtsime tütre dokumendid koolist välja ning viisime teise, kodust kaugemasse kooli. Selle kooli tausta olin ma aga eelnevalt juba uurinud.

Nüüdseks on mul hea meel öelda, et tegime tol hetkel õigesti - tütar sai endale toredad klassikaaslased.

Seega lõppes minu tütre lugu õnnelikult ja tagakiusamise all kannatas ta vaid aasta. Kuid mitte ei tahaks, et ka mõni teine laps peaks kasvõi päevagi samamoodi kannatama.

Seepärast soovitan kõigile: hoidke oma lastel silm peal ja jälgige nende meeleolumuutusi, sest ei või iial teada, mis meeleolumuutuste taga võib olla. Kõik lapsed ei tule ju ise oma muredest rääkima.