Carmen Pritson-Tamme: nõrganärviline "Rääkimata loo" saadet teha ei saaks
Kolmapäeval startis saade „Rääkimata lugu“, kus peakangelaseks oli 15 aastat halvatud olnud Kätlin Pillai. Kuidas sa esimese saatega rahule jäid?
Jäin saatega ise väga rahule. Selles saates oli ju väga vähe halamist, vingumist, näpuga näitamist. Kuna Kätlin on ise hästi positiivne, siis tuli ka saade tema nägu.
Kui ma esimest korda Kätliniga kohtusin, hämmastas mind see, millise rahu ta on iseendaga sõlminud. Ta on andestanud, kuigi seda pole palutud. Teda ei häirinud minu küsimused õnnetuse kohta ega seegi, et vaatamata tema tookord halvenenud tervisele intervjuu tarvis teda siiski haiglast välja viisime. Kokkuvõtteks oli meil väga ilus päev.
Kuidas sa leiad need perekonnad, kellel on rääkimata lood?
Meie saates räägivad oma lugusid inimesed, kes meid läbi oma katsumuste justkui õpetaksid. Mitte sellisel viisil nagu oleme harjunud vaid justkui läbi šokiteraapia. Need lood panevad meid mõistma, et alati võib olla veel hullem.
Kuidas sa saad inimesed nii rasketel teemadel rääkima?
Neid inimesi, kes oma lugusid ka teistega tahaksid jagada, on tegelikult üpris raske leida, sest ise nad minuga ühendust ei otsi. Nendeni peab jõudma läbi kolmandate isikute.
Kui palju on sulle "ei" öeldud?
Ära ütlemisi on olnud väga palju. Inimesed kardavad teiste arvamust. Kardavad tähelepanu. Hetkel on meil salvestatud seitse saadet. Kõik need saated keskenduvad erinevatele probleemidele, erinevatele lugudele. Kerge seda saadet vaadata ei ole, sest teemad on üsna rasked. Leevendust pakuvad aga saate lõpus peategelasele kingitud ilusad hetked.
Kas need teemad jäävad sind kummitama?
Kuna ma teen need lood algusest lõpuni ise valmis, siis paratamatult jääb iga inimese lugu veel pikaks ajaks südame alla kriipima. Ma püüan seda saadet tehes õppida endast need lood justkui läbi laskma. Ma ei saaks ju teha sellist saadet, kui ma oleksin nõrganärviline. Õnneks ei ole ma pehmetel patjadel ülesse kasvanud vaid samuti maal kartulivagude ja tillipõõsaste vahel.
Oled sa intervjuude ajal või hiljem mõne inimese pärast pisaraid valanud?
Ma ei ole küll intervjuu ajal nutnud, kuid ma olen meie esimestel kohtumistel nii mõnigi kord pisaraid valanud. Sageli ei nuta ma mitte kurbusest või haletsusest, vaid siis, kui ma olen aru saanud, et me saame seda inimest ehk aidata. Need on võidupisarad ja hakkavad lahinal jooksma siis, kui ma seda inimest hüvastijätuks kallistan.
Kui palju sa hoiad ennast kursis nende perekondade käekäiguga pärast saadet?
Ma vähemalt üritan kõikide saates osalenutega ühendust hoida. Õnneks on muidugi olemas internet ja meie Facebooki fännilehel on pea kõik saates osalenud ka fännid.
Milliseid „Rääkimata lugusid“ on veel oodata?
Tulemas on järgmine nädal üks väga raske teema, mida tehes ma ei saanud pea nädal rahulikult magada. Ma pidin intervjuu jätma ühel päeval pooleli, sest ma ei suutnud enam edasi kontsentreeruda. Ma vajasin pausi. Tulin järgmisel päeval tagasi ja tegime edasi.
Mida sa ise nendest lugudest õppinud oled?
Neid lugusid tehes saad aru, kui üürike on inimese elu. Kui vähe me tähtsustame oma tervist. Me hakkame siis mõtlema ja tegutsema, kui on juba liiga hilja. Pärast neljanda saate salvestust hakkasin ma igaljuhul oma tervisele väga palju rõhku panema - mitte füüsilisele vaid vaimsele. ME EI OLE IKKA VEEL ARU SAANUD, ET TÖÖ TAPABKI INIMESE. Ma loodan, et sellest nüüd jälle valesti aru ei saada, aga kui inimene ei oska või ei taha enda jaoks enam aega maha võtta, siis ongi juba hilja.
