Raivo J. Raave: Homod, kristlased ja pereväärtused Tammsaare moodi
See miski annab endast viimasel ajal kõige valjuhäälsemalt ja vihasemalt märku siis, kui küsimuse all on homode vastu võitlemine ja nn traditsiooniliste pereväärtuste kaitsmine.
Kristlus ja homoseksuaalsus
Me ei tegele siin homoseksuaalsuse apologeetikaga ja on täiesti mõistetav, et kristlik kirik selle kui patu hukka mõistab. Kuid kes on meile loa andnud vihata patuseid?
Jah, on õige küll, et Vana Testamendi ajal kästi selliseid ja veel paljusid teisi kividega surnuks loopida, kuid Uues Testamendis näeme ka teistsugust suhtumist. Kes teie seast on patuta, see visaku esimene kivi.
Üldlevinud piiblitõlgendus on, et Jumal hävitas Soodoma ja Gomorra linnad seal levinud homoseksuaalsuse patu tõttu. Hesekieli raamatut lugedes tundub, et see on tõde vaid osaliselt. „Vaata, su õe Soodoma süü oli see: temal ja ta tütreil oli uhkus, leivaküllus ja muretu rahu, aga viletsa ja vaese kätt ta ei kinnitanud, vaid nad olid upsakad ja tegid mu ees jäledusi; aga ma saatsin nad ära, kui ma seda nägin.“ (Hesekiel 16:49).
Viletsa ja vaese kätt nad ei kinnitanud. See oli Soodoma esimene süü Hesekieli nägemuses. Sotsiaalne ebaõiglus. Siin on midagi rohkem suunatud meie tänapäevasele Eesti ühiskonnale, kui homoseksuaalsusele.
Aga lihtsam on loopida kiviga geisid ja niimoodi oma sisemist õigsust ja isetehtud jumalameelsust üles ehitada. Sest see sobib status quo’ga, ja siin on nii eesti edukas kui ka eesti kristlane ühel meelel.
Aga Piibli Jumal hoolib hoopis teistest asjadest. Võtame näiteks prohvetite raamatud. Prohvetid olid ju omaaegsed politoloogid. Kõik sõnavõtud on kas välis- või siis sisepoliitika küsimuses — eriti selle sotsiaalse ebaõigluse ja ülekohtu vastu, mis sel ajal siis levis.
Muidugi on kirikul vaja geiküsimuses väljendada oma seisukohta ja selge, et see ei saa olla patu suhtes salliv. Geide kohta käib ikka see kristlik põhimõte, armastada patust, aga vihata pattu. Geiküsimus ei saa aga kuidagi olla kiriku peaküsimus.
Traditsioonilise pereväärtused
Tulles traditsiooniliste pereväärtuste juurde, siis esiteks raske on aru saada, mida täpsemalt mõistetakse traditsiooniliste pereväärtuste all ja kui pikaaegse traditsiooniga need olema peavad. Kas traditsiooniliste pereväärtuste hulka peaks lugema ka Rooma õiguse aegse patriarhaalse isavõimu ja ka selle äärmuslikuma väljenduse ius vita et necis, s.t paterfamiliase õiguse otsustada filiusfamiliase elu ja surma üle.
Või tuleks traditsiooniliste pereväärtuste kujunemise alguseks lugeda alles kristlus või hoopis reformatsioonijärgne kristlus, mis meile tänu protestantismile eriti südamelähedane peaks olema — Calvini Genf näiteks. Sealt on teada juhuseid, kus alaealine, vist isegi alles 10-aastane laps mõisteti surma vanematele vastuhakkamise eest.
Muidugi võivad meie traditsioonilised kristlikud pereväärtused olla ka palju hilisema kujunemisega.
Tammsaare ja kristlikud pereväärtused
„Tõe ja Õiguse“ esimene osa tegeleb kristlike pereväärtuste teemaga nii põhjalikult, et Tammsaarel endal tundub sellega mingi isiklik seos olevat. Naabrite omavaheline madistamine on pigem taustaks.
Kahest sisutihedast Vargamäe peremehest avab Sauna Madis järgmist:
„Pearu läheb püha viha täis oma laste vastu ainult purjus peaga. Aga sest põle suurt häda, sest ega inime alati purjus ole. Aga mis tahad sa sellega teha, kes on alati kaine ja aina püha viha täis?“
Alljärgnev vestlus leiab aset Sauna Madise ja Mäe Liisi vahel ajal, mil viimane on rasedana oma isa Andrese viha eest sauna pakku jooksnud.
„Jah, ega meil küll kuskil õigust ole,“ ütles nüüd Liisi. „Ja emal ka ei ole, õigus on kõik isa käes.“
„Noh seda minagi,“ oli Madis nõus. „Meil oli oma isaga niisama. Tema ütles meile ikka, et tema ei või meile õigust anda, sest see käib pühakirja vastu, aga mis inimene see siis on, kes elab pühakirja ja käsusõnade vastu. Meie pidime teda kartma ja armastama ja meie kartus oligi isa meelest meie armastuse mõõduks. Aga temal ei olnud tarvis meid karta ja sellepärast põlnd ka temal meie vastu armastust. Ainult siis, kui ta meid nüpeldas, et meie teda rohkem kardaks, nagu käsusõna nõuab, siis arvas ta, et tema meid armastab, sest kirjutatud on mida kibedam vits seda armsam laps.“
Nii, et enne keretäis alla ja siis moraalijutlus peale. Või vastupidi.
Viimane kants
Vahest oleme kogemata kristluse pähe omandanud midagi, mille seos kristlusega on kui mitte olematu, siis vähemalt küsitav. Ons Jeesus kuskil andnud käsu minna kõike maailma ja võidelda homode vastu?
Jeesus ütleb: „Uue käsu mina annan teile, et teie üksteist peate armastama, nõnda kui mina teid olen armastanud, et teie ka üksteist armastaksite. Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, et teil on armastus isekeskis.“ (Joh. 13: 34-35).
Tundub, et homovastasus ja traditsioonilised pereväärtused on otsekui viimane kants, mida kaitsta. Ligemese armastuse osas oleme ju niikuinii kaotajaks jäämas.
Aga kui pole armastust Jumala vastu ja ligemesearmastust, siis pole ka tõelist kristlust ning mille nimel siis üldse võidelda?
