Teie vastused oleksid ilmselt üsna kattuvad. Intress on rahasumma, mille laenuandja saab laenajalt raha kasutamise eest. Viivis aga trahv lepingu rikkumise eest.

Kui te aga esitate sama küsimuse maksu- ja tolliametile, ilmneb imekspandav tõsiasi, et maksuamet, mille roll ühiskonnas seisneb maksude täpses haldamises, on need kaks mõistet segamini ajanud.

Kas teie olete näinud mõnda maksuotsust, millel seisaks viivis? Ilmselt ei ole.

Maksuameti jaoks ei eksisteeri sellist mõistet nagu viivis, tema opereerib ainult intressiga. See tõstatab aga terve rea erinevaid küsimusi, nagu näiteks; kui teie pole maksuametilt raha laenanud, siis kuidas saab maksuamet teilt intressi nõuda? Või mis veelgi olulisem, kui maksuamet teie maksuotsusele intressi määrab, kas sellest saab siis teha järelduse, et te polegi maksuametile maksude tasumisega hilinenud – on ju viivis see, mida kasutatakse trahviva õiguskaitsevahendina.

Tekkinud õigusliku virvarri selgitamiseks peab pisut seadusandlusesse süvenema. Maksu- ja tolliamet opereerib peamiselt maksukorralduse seaduse raames ning nimetatud seadus ei sätesta tõepoolest viivise mõistet. Nimetatud seaduse 11. peatükk sätestab aga intressi kasutamise maksuameti poolt. Maksuameti seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine: kui maksumaksja ei ole tasunud makse seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks maksusummalt intressi. Kõik on õige, ainult et siin on ju tegemist viivise definitsiooniga.

Nüüd võib igaüks küsida, mis seal siis nii väga vahet on, mida maksuamet kasutab?

Esimene erinevus seisneb selles, et maksuamet on maksukorralduse seadusele tuginedes kehtestanud intressimääraks 0,06 protsenti päevas, mis teeb 21,9 protsenti aastas. Meie jaoks siduvad välislepingud sätestava meile aga Euroopa Keskpanga intressimäära, mida vaadatakse üle kaks korda aastas, 1. jaanuaril ja 1. juulil. Euroopa Keskpanga poolt kehtestatud intressimäär on aga oluliselt madalam kui meie enda maksuameti poolt sätestatud 0,06 protsenti.

Teiseks ja võib olla veelgi olulisemaks erinevuseks viivise ja intressi vahel on tõsiasi, et viivis on õiguskaitsevahend, mis toob isikule kaasa oluliselt suuremad õiguslikud garantiid kui intress. Euroopa Inimõiguste Kohus on teinud 2006. aastal lahendi Soome suhtes (EIK kohtuotsus Jussila vs Soome, avaldus nr 73053/01), milles kohus on asunud seisukohale, et niipea kui maksumenetluses lisatakse põhisummale kõrvalkohustus (loe: viivis, mida maksuamet meelevaldselt intressiks nimetab), laieneb maksumenetlusele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon.

Maksumenetlusel, mis asub konventsiooni kaitsealas, on maksumaksjal aga oluliselt rohkem õiguseid kui maksumenetlusel, millele konventsioon ei laiene.

Võib olla heidab eelnev pisut valgust sellele, miks Eesti maksu- ja tolliamet viivist kangekaelselt intressiks ümber nimetab, sest maksuameti enda õiguskäsitlus on lakooniline: kui maksukorralduse seaduses on kirjas, et tuleb nõuda intressi, siis nemad ka intressi nõuavad.

Loole lisab vürtsi tõsiasi, et Eesti Vabariigis kehtiv võlaõigusseadus määrab intressi ja viivise mõisted väga konkreetselt ning välistab võimaluse, et üht teise pähe kasutataks.

See on aga loonud olukorra, et maksu- ja tolliamet täidab ja rikub seadust samaaegselt. Kuna selline olukord peaks olema õigusriigis välistatud, pöördus seadusekuulekas asjatundja käesoleva aasta 13. aprillil sama küsimusega Tartu Halduskohtu poole, et viimane alustaks menetlust viivise ja intressi mõistete kasutamisega tekkinud segaduse lahendamiseks.

Kohtunik Maare Aloe vastus oli napp: Ei ole asjakohane!

Võib olla ei olegi keeleliselt oluline, kas maksuameti sõnakasutuses on käibel intress või hoopis viivis. Kui aga luuakse olukord, et nendest sõnadest lähtuvad maksuotsused toovad maksumaksjale vägagi erinevaid tagajärgi, rääkimata õiguslikust segadusest, tekib paratamatult küsimus, kas maksu- ja tolliamet võib ise olla Eesti riigi suurim maksupettur?