Minu mees ootab õhtul vaid võileiba ja kaissu võtmist
Niisiis, suure enamuse meelt lahutab igapäevaselt meedia, pakkumas aistinguid, mis tekitavad sõltuvust iga päev edasi nende aistingute poole püüelda. Teadagi, et normaalsetel kellaaegadel, kui päike taevas sirab, viib suur osa inimestest end kurssi, millistes asendites pakkuda partnerile rahuldust ning kui suur on normaalne ja kui väike on väljaspool igasugust arvestust ning loomulikult, milline pesu viib järgnevad tegevused haripunkti. Ärge te jumala eest, naised, puuvillastes vanaema püksikutes välja ilmuge!
Ometigi, mis puutub inimese isiklikku ellu, kerkivad allasurutud tabud taas esile, jättes kõige primaarsemad ning lihtsamad tegemised inimeste jaoks arusaamatuks ja kättesaamatuks.
Ma vaatan õhtul telekast, kuidas kaunis sihvakas pikajalgne näitsik ürgnaiselikult mehele sügavalt silma puurib ning mahedal kassisel häälel laseb "kurnjäu" lendu, mis mehele automaatselt kõige suurema libiido tõstjana mõjub ning ilma valehäbita saavad mõlemad selles armastusetantsus naudingu igast hetkest, mil nad selles mannas suplevad, tundes rõõmu teekonnast, mitte eesmärgist — nagu budismiski kombeks.
Seepeale sulen teleka, vaatan meele tükkideks lahutanud mehele otsa ning lausun kiretul toonil „mjäu“. Minu voodi jääb külmaks.
Kogu aeg on arvatud ja arvatakse siiamaani, et naine on see, kes vajab pea paitamist ning mees vastupidiselt „pea“ silitamist. Seega huvid ei ühti. Ainus asi, mis süsteemi toimivaks teeb, on sümbioos, milles mõlemad elavad — kui mina annan sulle, mida tahad, siis sina annad mulle, mida tahan.
Seega õhtul ma lõhnastan, lokitan ja mukin end ning selga tõmban La Senza lingerie. Le sensuaalne, kas pole? Kogun enesekindlust. Ilmun siis mehe ette ning minust vaadatakse klaasistunud pilgul läbi ja anutakse üht võileiba tühja kõhu peale. Tutkit mulle sellest pingutamisest. Ronime siis voodisse — mees väidab, et on pärast rasket tööpäeva väsinud ning ootab, et teda kaissu võtaksin. Püha vägi!
Ei, väge siin mängus kahjuks ei ole. Kuidagi see süsteem ei taha töötada, sest lõppude lõpuks hakkan mina hüsteeritsema ja mees läheb hoolitsust mujalt otsima.
Julgen siinkohas teha märkimisväärse mõtteavalduse — ehk suhted toimiksid paremini, kui hoopis naisel silitada midagi muud kui pead ja mehel seevastu pead, mis kaela otsas püsib.
Kuid probleem on selles, et mehed ei julge omaks võtta naise lõputut seksuaalsust, kuna nende seksuaalsus jääb tahtmatult naisele alla. (Naise anatoomia on alati valmis, mees seevastu vajab stiimulit). Kuid naine, tänu sajandite pikkusele alandatusele ja häbistamisele, ei julgegi enam oma seksuaalsusel voolata lasta nii nagu loomulik oleks.
Võib-olla, kui julgeda mustreid muuta enda suhetes, loksuksid asjad paika? Mees hakkab jälle naist silmadega armastama, et olla võimeline temaga vahekorda astuma ning naine hakkab meest südamega armastama, et pakkuda seda hoolitsust, mida too vajab meheks olemisel.
Pigem mees lahinguväljal oigamata suremas kui naine tänaval oiates armatsemas. (Neale Donald Walsch)
__________________
Hakka rahvaajakirjanikuks!
Toimetaja vaatab saabunud info läbi, vajadusel täpsustab, paremad palad ilmuvad Delfis.
