Taasiseseisvumisega seoses pean olulisemaks fakti, mis Eestimaa ajaloos on suisa haruldane. Nimelt koondus rahvas oma isiklikest üleelamistest ja eelistustest sõna otseses mõttes rahvaks. Temast sai korraga subjekt sõna parimas tähenduses.

Oodati midagi suurt ja murrangulist — vanem generatsioon ootas mitte niivõrd mineviku reaalsust, vaid mälestust sellest ja noorematel kangastus ees mingi müütiline iseseisvus, mis vääris omavaheliste nääklemiste unustamist ning isegi ohvrit.

Miski asi kripeldas siiski ja asjade hilisem kulg näitas, et mitte asjatult. Laias laastus taandus kogu küsimus üsna lihtsale dilemmale — kas hakatakse taastama Eesti vabariiki või on tegemist lihtsalt impeeriumi paratamatu lagunemisega, mille käigus Eesti saab lihtsalt iseseisvaks, eliit jääb nimemuutustest hoolimata isikkoosseisult samaks ja ühiskondlik inventuur jääbki tegemata.

Juba siis oli põhimõtteliselt selge, et minevikku ehitada ei ole võimalik (ehkki retoorika oli just sinna sihitud) ja paljud hääletasid „poolt“ pelgalt sellepärast, et ei tahtnud rongist maha jääda.

Tänaseks on muidugi laialt teada, et mingi riikliku auraha saamiseks piisas sellest „poolt“ käetõstest täielikult ja millegipärast naudivad tänasel päeval eripensione ja muid hüvesid ka need, kes juhtusid tol mälestusväärsel hetkel saalis olema, kuid kelle tegevus oli kantud ihast nõukogude võim mingil hetkel maksku mis maksab taastada.

Ilma rahva kui sellise toetuseta poleks juhtunud midagi ja iseseisvuse taastamise taga ei saa näha paljuski tänaseks isegi teenimatult ausse tõstetud persoonide eraviisilist initsiatiivi.

Praegu ei räägi sellestki enam keegi kuigi palju, et toona oleks see otsus olnud ehk sootuks teistsugune, kui Vaino Väljas poleks ise kõnetooli astunud. Kui juba tema poolt oli, siis ei jäänud parteidistsipliiniga harjunud kompartei jüngritel muud ülegi, kui ka poolt hääletada. See oli detail, kuid ülimalt oluline ja sellistest detailidest oli see aeg suisa punnis.

Suur osa toonasest eliidist kõikus oma seisukohtadel jätkuvalt, sest kindlust oma tuleviku suhtes polnud ja oma tuleviku all pean silmas eeskätt sisseharjunud kõrgemat elustandardit, millest loobumine ei tulnud kõne allagi ja status quo sobis kõige paremini sõltumata kõikvõimalikest nimevahetustest, mille käigus miilitsast sai politsei ja Ülemnõukogust Parlament.

Juba siis kangastus paljudel ja varjamatult lai perspektiiv, mida tõotas kohe-kohe algav varade ümberjagamine, sellest räägiti võimukoridorides üsna avalikult ja mis tegelikult tuli, ületas ühtedele nii ootuste kui ka teistele pettumuste poolest kõik ootused.

Loomulikult oli aatemehi ja –naisi, isegi sõna „Eestimaa“ omandas hoopis uue tähenduse ja ligimest vaadati kui sõpra ja rahvuskaaslast ning paljude jaoks ei olnud tuleviku nimel kartulikoorte söömine pelk sõnakõlks — ehkki täna kuuluvad kartulikoored ka mõne peene restorani menüüsse. Leitmotiiviks polnudki ehk selge arusaam tulevikust ja põhiliseks oligi vanast taagast vabanemine, tulgu, mis tuleb ja ega hullemaks enam minna ei saa.

Taak ei jäänud aga paljuski kuskile, sest uue nime, tuunitud kõnede ja laitmatu ülikonnaga avanesid inimhingede uksed, kuid vähemalt korraks aeti ikka selg sirgeks, öeldi südamelt ära, naeratati võhivõõrale ja anti abikäsi ka naabrile.