Kas tasuta haridus on midagi väärt?
Minu senised kogemused näitavad, et tasuta pakutavat ei taheta kuidagi väärtustada olenemata selle headusest.
Siinkohal on heaks näiteks erinevad spordiringid. Tallinnas organiseeriti lastele vaheajaks tasuta trenn, kus nad said tutvuda erinevate spordialadega ja lisaks süüa veel tasuta lõunat. 50 registreerunust ilmus kohale 25, kusjuures ülejäänud ei teatanud oma kohast loobumisest.
Olen ise koolis organiseerinud tasuta spordiringe, kus õpilased saavad peale kooli kasutada võimlat ning peale trenni on võimalik minna sauna. Kahjuks käib regulaarselt kohal 3-4 õpilast ja ilmselt üsna pea need ajad kaovad, kuna lihtsalt huvi puudub.
Kõik see viibki mõtted hetkel antavale tasuta põhiharidusele. Kui koolis maksab üks treeningkord 300-500 krooni, siis kui palju kulutab riik aastas põhihariduse andmiseks ühele õpilasele?
Kujutlegem olukorda, kus seoses haridusele määratud rahade vähenemisega muutub ühel hetkel põhiharidus osaliselt tasuliseks ja kool otsutab vanemate katta jätta õpetajate palgakulu. Võtame õpetaja koormuseks 22 h nädalas, mis teeks 88 tundi kuus. Haridus– ja teadusministeeriumi kohaselt on noorempedagoogi brutopalk 9 516 krooni. Koos sotsiaalmaksude jms läheks õpetaja tööandjale maksma 12 789 krooni kuus.
Õpetaja poolt antava tunni hind tööandjale tuleks ligikaudu 145 krooni. Põhikoolis on ühel klassil keskmiselt 30 tundi nädalas, mis teeks klassi peale kulutatavaks nädala rahaks 4350 krooni. Põhikoolis võib olla maksimaalselt 24 õpilast klassis, nii et õpilase kohta tuleks nädala maksumuseks 180 krooni, mis teeb 725 krooni kuus. Arvestades õppeaasta pikkuseks 9 kuud jääks vanemate katta 6500 krooni.
Need andmed on kokku korjatud meie uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ning Haridus– ja teadusministeeriumi kodulehelt. Arvud kindlasti varieeruvad piirkonniti ja kooliti, kuid annavad meile mingisugusegi ülevaate põhihariduse andmiseks kulutatavatest summadest. Kui arvestada juurde õpetajate puhkuse– ja koolitustasud, koolide ülejäänud personali palgad, elektri– ja küttekulu ning inventar, võivad tegelikud summad hakata sarnanema ülikooli aastatasudega.
Kogu loo kokkuvõtteks tahaksin öelda, et tasuta põhihariduse näol ei ole tegu mingisuguse naljaga, vaid selle võimaldamine on tegelikult kallis. Palju tublid inimesed teevad selle nimel päevast päeva rasket tööd, et riik saaks oma kodanikele neid hüvesid pakkuda. Kõigil, kes antud hüve kasutavad, on kohustus olla tänulik ja võtta pakutavast maksimum, mitte kulutatavat raha lihtsalt tuulde loopida.
Positiivsemalt lõpetades sooviksin kõigile õpilastele uue kooliaasta lävepakul vähem põhjuseta puudumisi, rõõmsat ning töökat meeleolu ja vanematele jõudu ja jaksu oma laste kasvatamisel.
