Maksame arstiabi eest, aga mida me saame?
Eile käis minu ema Põhja-Eesti Regionaalhaigla traumapunktis, sest tal on puusavalud, kirjutas Rahva häälele Delfi lugeja. Ta ei saa kaua istuda ega seista ning peab olema pikali, sest muudmoodi on väga valus. Ta on kuus nädalat valuvaigisteid võtnud, mis näitab, et asi on tõsine. Kuna perearst ei osanud midagi öelda ning soovitas valuvaigisteid edasi võtta, läkski ta lõpuks eile traumapunkti.
Registratuuris maksis 50 krooni ja jäi ootama. Arsti kabinetti sisseastudes oli tal veel tunne hea. Aga siis kui ta oli oma mure ära rääkinud, hakkas arst talle mõnitavalt ja karjuvalt rääkima, et neil pole raha uuringuid teha, raha on vähe niigi ja mingu perearsti juurde. Ema rääkis siis sellest, mida perearst oli talle soovitanud.
Seepeale arst mühatas ja uuris, kus arstide juures mu ema käinud on. Siis avastas ta, et mu ema oli 2003. aastal käinud kardioloog dr. Palmeri vastuvõtul ning selle tagajärjel tembeldas mu ema üle reageerivaks haigeks, kes igast väiksemast asjast teeb suure. Siis arst natuke rahunes ja küsis, et kas kirjutab mingid rohud. Ema vastas, et peaks vist jah ja seepeale läks jälle lahti. Karjuti, et kui Teie arvate, et teate, mida teil vaja on, siis minge ja otsige ise.
Väljudes tundis mu ema end väga ahistatuna. Ta ei julgenud tol hommikul valuvaigistit võtta, sest järsku arstid tahavad mingeid uuringuid talle teha. Haiglast väljudes oli tal tunne, et kukub kohe kokku, sest valu oli tugev ja ta puhkes nutma.
Kas peaks olema normaalne, et arst sekkub inimese ellu ning ei tegele probleemiga? Alavääristab inimese isikut? Ja sõimab? Kas sellist Eestit me tahtsime? Maksame arstiabi eest, kuigi me selle eest midagi ei saa! Kas teiega on midagi sellist juhtunud?
