Smolenski väljakul leitakse, et Eesti pidanuks Sinimägede traditsioonilise Relva-SS-veteranide kokkutuleku ära keelama. Sellest, et kokkutulekut ära ei keelatud, peaks Vene välisministeeriumi arvates “rahvusvaheline üldsus ja organisatsioonid tegema objektiivsed järeldused.”

Tänane reaktsioon, mis pea sõna-sõnalt meenutab eelmise aasta vastavat avaldust, näitab ilmekalt, et ametliku Venemaa juhtmed jooksevad Teist maailmasõda puudutavates küsimustes alati kokku. Isegi kui muidu ollakse valmis Eestiga pisut kompromissi otsima — kas või WTO liikmelisuse lootuses — siis Teine maailmasõda ja selle lahingud on Moskva jaoks dogma.

Delfi leiab, et Eesti ei peaks laskma end tänasest avaldusest eriti häirida. Venemaa ja Eesti nägemuste erinevus on teada mõlemale osapoolele ning eelnenud aastate retoorika valguses võib sealse välisministeeriumi hüüatust pigem laisaks kui jõuliseks pidada. Eesti peaks jaksama soomlaste kombel maailmale seletada, et sakslastega ei oldud ilmasõjas mestis ideoloogilistel, vaid äärmiselt pragmaatilistel kaalutlustel ning muud me eriti teha ei saagi.

Sinimägede kokkutuleku keelustamine ei tule kõne allagi. Sealsetes hiigellahingutes võitlesid oma kodumaa hävingut ära hoida püüdvad mehed, kellest nii mõnedki olid elu jooksul kandnud vähemalt kolme mundrit: Eesti, Soome ja Saksa armee oma. Need mehed teadsid, milliste inimsusevastaste kuritegudega oli Eestis hakkama saanud nõukogude võim — samasugune katk, nagu Eestist toona juba taandumas olnud pruungi.

Sinimägedes ei võideldud Venemaa ega venelaste, vaid Nõukogude Liidu ja võõrvõimu vastu. Sinimägedes ei kaitstud Saksamaad ega natsionaalsotsialismi, vaid Eestit ja eestlasi. Punkt.