Infoleketele spetsialiseerunud veebilehe Wikileaks poolt avalikustatud 90 000 salajast dokumenti räägivad NATO missioonist Afganistanis karmi keelt. Tegelikkus on palju julmem kui ametlikult paista lastakse ning seda mitte seni levinud juttude tasandil, vaid tänasest alates ka dokumentaalselt tõestatult.

Kakssada liigtundliku päästikusõrme tõttu hukkunud seni teadmata tsiviilisikut sunnivad küsima, kui palju on veel neid juhtumeid, mis iial raportitesse ei jõua. Sõjaliste konfliktide üldkogemus ütleb, et parasjagu. Igatahes rohkem kui peaks, võttes arvesse, et isegi üks süütu ohver on liiga palju.

Siiani on n-ö ametlik Eesti rääkinud NATO liikme õigustest ning toonud kohustustena esile peamiselt meie osaluse Iraagi ja Afganistani missioonides. Nüüd oleme me silmitsi palju keerulisema olukorraga. Kui õigus NATO kaitsele on kollektiivne ja kohustus osaleda ühismissioonides samuti, kas sel juhul on kollektiivne ka vastutus salatsemise ning tsiviilisikute tapmise eest?

Eesti sõjaväelasi täna kolme rahvusvahelise mastaabiga väljaande poolt avalikustatud dokumentides mainitud ei ole. Küll aga on meie põhiliitlased ameeriklased, lähimad kaasvõitlejad britid, NATO partnerid prantslased ja isegi Euroopa liidus tihti välispoliitiliselt samasse huvigruppi kuuluvad poolakad tulistanud süütuid tsiviilisikuid, kõige markantsema näite puhul bussitäit lapsi.

Afganistanis korraldatava tsiviilülesehitustöö eest oleme me alati varmad ka endale aupaistet võtma. Huvitav, kas nüüd, kui jagama peab hakkama rasket süükoormat, seisab iga riik korraga enda eest? Kui jah, siis tasub seda meeles pidada ka Afganistani kuumimas piirkonnas tegutseval Eesti üksusel — edu on ühine, vead isiklikud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid