Üleeile sai Eesti üldsus teada, et Eesti üldsus ei usalda eriti ei erakondi ega valitsust, riigikogu ega peaministrit. Kui peaministrilt selle kohta eilsel valitsuse pressikonverentsil kommentaari küsiti, otsustas Andrus “Tahaks ka Luksemburgile ära panna” Ansip peale kõige muu ka vanale vastasele Keskerakonnale maksahaagi anda.

“Kui minu käest küsida, kas ma usaldan Keskerakonda, siis vastus on kategooriline “ei”, mitte mingil juhul!”, teatas peaminister, ilma et keegi oleks temalt sel teemal midagi küsinud. Ja seda vaid pisut rohkem kui kolm aastat pärast seda, kui tollesama Keskerakonnaga mestis Eestit valitsetud sai.

Ristikheinarohelise partei vastulöök ei lasknud ennast kaua oodata. Tunnike pärast Ansipi avaldust saatis Keskerakonna peasekretär Priit Toobal — samuti paberite järgi täiskasvanu — välja omapoolse kommentaari: mina ei usalda Ansipit mitte raasugi!

Mehed, kas teil endal piinlik ei ole? Kujutage nüüd ette, et pressikonverentsi ülekannet või portaale jälgib mõni Eesti elust ja poliitikast väikest viisi huvituv varateismeline. Mõelge nüüd pisut, millise mulje jätab selline käitumine lastele ja noortele, kellele mõnedes kodudes ja koolides ikka veel intelligentset väitlust, rüütellikkust ja vastaste austamist õpetada püütakse.

Mina ei usalda! Mina ka mitte! Keskerakond petab! Ansip on loll! Mina ei mängi ei mängi ei mängi ei mängi, mine ära mine ära mine ära… Lasteaed!

Ja siis me imestame, miks poliitika ja poliitikute usaldusväärsus on nii väike. Kes tegi? Ise tegi!