“Estonia” uurijate sensatsioonijanust

Olen “Estonia” katastroofi põhjuseid tähelepanelikumalt vaadelnud pea kaks aastat (nendest tähelepanekutest valmis ka portaal estonia.gz.ee), kuid ikka veel teeb tuska see, et suur osa nendest “sõltumatutest” uurijatest otsib mingisugust suurt sensatsiooni.

Sellist sensatsiooni, mille otsimisel või isegi välja mõtlemisel ei hoolita inimtunnetest. Nende sõltumatute uurijate suureks veaks ongi olnud see, et on otsitud midagi “suurt”, mille tõepärasuses kahtlevad tihtipeale ka versioonide väljamõtlejad ise. Vähemtähtsamate, kuid sama oluliste probleemidega ei ole keegi tegeleda viitsinud.

Olin tõsiselt vihane, kui 2000. aasta sügisel Gregg Bemise suurejooneliselt planeeritud ja välja reklaamitud üritus lõpuks palaganiks osutuks. Bemis ja Rabe olid hukkunute omaste ja kadunute lähedaste hulgas ootused üles kruvinud ja siis saab neil lihtsalt gaasisegu otsa! Ei mingeid selgitusi ega vabandusi. Ja need videokaadrid on lihtsalt üks tembutamine vee all. Vaatasin neid linte ega suutnud mõista, mis eesmärk sellel kõigel oli. Enamik sellest videolindist näitab tuukreid, kes üksteist lõbustavad. Laeva ennast on seal vähe.

Sensatsioonijanus on olnud enamik ajakirjanikke, inimlikkus neid lihtsalt ei huvita. Peaasi, et saaks lehe müüdud. Vihkan sellist suhtumist! Olen kindel, et tegelikult on Estonia katastroofi juures sensatsioonilist vähe. Need inimesed, kes on hakanud võtma sõna Estonia hukuversioonide üle, ei tea tihtipeale tegelikult sedagi, miks selline rauast kast üldse veepeal seisab. Kuidas saab füüsikast mitte taipav inimene arvata, et laeva uppumiseks pidi olema auk allpool veepiiri? See on lihtsalt tema loll ja mitteteadlik oletus. “Estonia” hukkus, kuna ei olnud merekõlbulik. Ja ongi kogu lugu. Uurimiskomisjoni liikmed pidid olema küll väga naiivsed, kui kirjutasid lõppraportisse, et kui “Estonia” Tallinnast lahkus, oli laev merekõlbulik. Olen kindel, et merekõlbulik laev ei oleks uppunud.

Mõned sensatsioonilised asjaolud huku juures siiski on. Mitte kunagi enne ei ole loobutud katsest süüdlast leida. Igal katastroofil, õnnetusel, avariil on oma süüdlane. Nüüd äkki, üle 800 inimelu nõudnud katastroofil, ei peetud süüdlase leidmist oluliseks. See on haiglane! Olen Rootsi valitsuselt aru pärinud, kuid sealt on alati lakooniline vastus tulnud — süüdlaste otsimine on omaste probleem.

Ja loomulikult need kadunud isikud. Kui ikka kaheksa (tegelikult üheksa) pääsenute nimekirjas olnud isikut pärast pääsemist kaovad, siis on see lugu kriminaalne. Mõne isiku pääsemist kinnitavad ka tunnistajad. Kuid tänu riikide vaikimistaktikale on see jäänud tavaliseks ajakirjanduslikuks müraks. Mulle jääb igaveseks meelde uurimiskomisjoni esimehe Uno Lauri lausutud sõnad: “Uurimise seisukohalt ei ole tähtsust, kas pääseb üks või kaks inimest rohkem. Loomulikult võib sellises möllus mõni inimene kaduda, kuid sellel ei ole mingisugust tähtsust.” Kas see on uurimiskomisjoni esimehe tark lausumine?

Aga. Kuna Estonia katastroofi juures on selgunud ühte kui teist, mis ei lange kokku uurimiskomisjoni öelduga, siis teen ettepaneku luua uurimisgrupp. Uurimisgrupi eesmärgiks oleks tõestada, et tõene on lõppraportis öeldu, mitte sensatsioonijanus ajakirjanike väljamõeldu. Uurimisgruppi peaksid kuuluma oma ala eksperdid ja inimesed, kes on hukuga lähemalt seotud.

Kontaktaadress: [e-mail]