Ootamatud külalised ei pruugi siseneda vaid uksest
Suvesoojust oleme ju kõik igatsenud ja tahtnud, eks ole? Naudin minagi suve, küll mõnuledes rannaliival, küll kodus verandal päikest võttes, seda enam, et puhkus ning töömuredest olen ennast tõesti selleks korraks välja lülitanud. Üldiselt olen kodus, oma uues kodus, mis asub Tallinnale üsna lähedal, looduslikult kaunis uuselamurajoonis.
Mina oma perega elan ridaelamus. Naabrid on igati toredad, kõik aga toimetavad... Kes istutab oma "maalapikesele midagi", kes pidevalt niidab, kes kastab, kokkuvõtlikult - igaüks toimetab nii kuis süda lustib ja keegi kedagi ei sega. Aga ega siis inimene saa olla ju parima sõbrata ja kes on inimese parim sõber, kui mitte koduloom, üldiselt kas siis koer või kass. Koera hoitakse ikka nagu rohkem kodus aga kiisu-miisud, nemad jalutavad kui iseseisvad ja vabad isiksused ise kõikjal ringi (on erandeid, kus peremees tõepoolest jälgib oma kassi minekuid ja tulekuid, ega luba niisama iseseisvalt jalutama).
Nõnda on selgunud, et meie naabritel on just selline iseseisev ja hakkaja kiisu-miisu, kes tunneb, et kõik on tema hallata, pesuehtne haldusjuht!
Nõnda siis, seoses nende kuumade päevadega, jätsin mina kenasti rõduukse ja aknad valla, et õhk "läbi" käiks - nagu minu armas ema ikka armastab öelda.... Olles taas tunnikese rõdul päikest nautinud ja lugenud, otsustasin duši alla minna ja end vähekene jahutada. Veranda uks jäi avatuks, kuna põhimõtteliselt sealt kedagi võõrast sisenda ei saa, ridaelamu tagumine külg on aiaga piiratud ning ainult "omad" pääsevad sinna.
Täna nautisin veel enam päeva, kuna olin ka üksi kodus... mees lastega linnas! Ümsesin laulukest ja mõnulesin jaheda duši all. Mis seal ikka varjata, väljusin vannitoast magamistuppa sisenedes eevakostüümis ehk siis alasti, kui äkitselt vaatasid mulle voodist vastu kaks põlevat silma! Karjatasin, ei pigem vist röögatasin. Ehmus ka silmade omanik, kes korraks hüppas oma neljal jalal voodi peal õhku. No mis te arvate, kes see siis oli? Ei olnud armuke...eh-ee... Loomulikult naabrite kass! Minul süda lõi kolm korda kiiremini, usun et välja tormates oli kasski väikese "elektrilöögi" minu röögatusest saanud. Istusin kohe jupp aega voodil ja toibusin ehmatusest.
Kassile tundub, et hakkasin meeldima, kipub ikka koguaeg rõduuksest sisse tulema, eks ma siis jälle tee vähe kurjemat häält ja nõnda ta tormab välja. Naabritele veel midagi öelnud ei ole, aga tegelikult natukene olen juba häiritud küll, tahaks rõduust lahti hoida, kuid külalisi, kes sealt sisse tulevad, tahaksin valida mina ise, olgugi et see neljajalgne austaja on väga armas ja kena!
Viimastel päevadel on paar uut neljajalgset miisut veel lisandunud meie territooriumile, tundub et ka vägagi iseseisvad, kuid mitte kodutud. Mõtsiklen - milleks siis seda loomakest üldse võtta, kui ma teda ei jälgi, ei tunne huvi kus ta käib ja mis tema teeb? Nõnda on loomulikult mugav - jätame aga toidukausi õue ja las jalutab, kas või naabrite ja ligidal elavate inimeste kodudes.
Oleks aga minu asemele too päev duši alt väljunud eakam proua südamehaiguse või terviserikkega - tont teab, kuidas temale selline "austaja" diivanil oleks mõjunud!
Aga ikkagi, suvi on mõnus, mis siis et verandaust ma enam avatuna hoida ei saa... see eest aknad on veel valla.
