Baltica folkloorifestival 2010 toimub Eestis
„Taas” just seetõttu, et on vist ainuke rahvusvaheline folkloorifestival, mis toimub küll igal aastal, kuid iga kord erinevas Balti riigis.
Esimene festival peeti 1987. aastal Vilniuses. Baltica-nimelise rahvusvahelise folkloorifestivali idee sündis 1985. aastal, kui Tallinnas toimus CIOFF-i (rahvusvaheline folkloorifestivalide ja rahvakunstiorganisatsioon, UNESCO konsultatiivstaatus) maailmakongress. Asjaolude õnnelikul koostoimel leidis idee ootamatult ka Nõukogude-aegsete Moskva kultuurijuhtide toetuse. Festival pidanuks nende arvates sümboliseerima nn Ida-Baltikumi kolme Nõukogude vabariigi kultuurilist ühtsust ja nõukogulikku rahvaste sõprust, kuid üsna pea, juba teisel festivalil 1988. aastal Riias näitas Baltica oma isepäisust. Just sellel Baltical toodi avatseremoonial ootamatult ja esmakordselt rahva ette tollal veel keelatud läti rahvuslipp, mis uhkelt seisis eesti ja leedu rahvuslippude (riigilipu staatuse taastamiseni oli veel aega) kõrval. Moskvast saabunud korraldajad arutasid kompartei Riia linnakomitees lausa festivali ärakeelamist, kuid ei julgenud seda siiski teha, sest poliitiline õhkkond hakkas juba muutuma.
Vaid ühe erandiga, mil festival 1990. aastal Leedus ära jäi, on Baltica festivalid toimunud igal aastal ning elanud üle kõik poliitilised ja majanduslikud mullistused, mis kolme Balti vabariigi taasiseseisvumisega kaasnesid. Eesti esimese Baltica festivali 1989. aastal viis läbi Eesti folkloori selts, hiljem on festivali korraldamisega Eestis tegelnud rahvuslik folkloorinõukogu.
On küsitud, kas Baltica folkloorifestivalid tervikuna on suunatud minevikku või tulevikku. Kui pidada silmas omakultuuri eripära säilitamist, siis nii ja naa, kuna traditsioonilist folkloorset alusmaterjali tundmata ja oskamata on kahtlane luua uut kvaliteeti. Traditsiooniline folkloorne aines (rahvalaulud ja -tantsud, -mängud, pillilood, vanasõnad, rahvakalender ja sellega seotud kombestik jms) on ükskõik mis rahval aga üsna mitmekihiline ja isegi vastuoluline kultuurivaramu. See võib tänapäeva inimesel lausa mõistmatust ja trotsi tekitada, kui sellele formaalselt ja ettevalmistuseta läheneda.
Võimalikult ehedat folkloori
Vastavalt folkloorsele ainesele lähenemisviisile on Eestis ja mujalgi välja kujunenud mitmeid suundi ja arusaamu traditsioonilise folkloori interpreteerimisest tänapäeval. Sõltuvalt sellest on tekkinud ka mitmesuguseid kultuuriüritusi, mis võimaldavad neid folkloori interpreteeringuid kontsertkorras esitada. Eestis on mitmesugused „folkloori” ja „pärimusmuusika” festivalid, „folgid”, „folk-festid” jms. Tavaliselt on ürituse nimest hoolimata ühel ja samal üritusel esindatud mitu folkloori esitamise suunda. Selline sigrimigri üldkava paneb aga autentse folklooristiili pooldajad sageli ebavõrdsesse olukorda, kuna rahvapärane esitusstiil ei soosi esitaja liigset sekkumist töötluse või seadmise näol. Seetõttu on Baltica festivali korraldajad püüdnud suunata oma esinejaid võimalikult eheda folklooristiili säilitamisele, pakkudes ka võimalikult ehedust soosivat keskkonda.
Raskeid aegu trotsides festivalile
Rasketest aegadest hoolimata polnud seegi kord festivalile pürgivaid rühmasid Eestis vähe – üle saja rühma, kus osales kokku 1900 inimest. Ülevaatustel esinesid eesti rühmade kõrval folkloorikavadega ka mitmed kohalikud ukraina, armeenia-eesti, vene ja valgevene ansamblid. Märkimisväärselt aktiivselt (nagu varemgi) esinesid ülevaatustel ja pääsesid ka Baltica kontsertprogrammidesse Eesti koolide ja lasteaedade folkloorirühmad, kes esitasid üsna huvitavaid kavasid. Mõni väikekool-lasteaed esines koguni täies koosseisus.
Muidugi ei saa ükski rahvusvaheline festival läbi väliskülalisteta. Baltica statuudis on ette nähtud, et igal festivalil peavad esinema Balti naabrid. Seekordki on Eestisse tulemas üks liivi ja kaks läti folklooriansamblit ning ansambel Leedust. Külalisi on oodata veel Soomest, Itaaliast, Portugalist, Küproselt ja Mehhikost.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
