Lugeja: Elan rästikutega koos juba mitu aastat
Teiste hulgas kirjutas meile oma kogemustest Harry, kelle jaoks pole rästikutega koos elamine midagi erilist. „Meie suvekodus Hiiumaal elab palju roomajaid. Püsielanikuks on meil juba aastaid olnud must rästik. Ta on ilma kirjata, sügavmusta värvi uss, mis on Eestis minu teada kaunis haruldane vorm. Igal kevadel on ta kohal, ära kaob kusagil augusti lõpus või septembri alguses. Elab sauna taga kaunis väikesel territooriumil, õuele ei kipu. Mustast rästikust on saanud meie majauss, keda ootame igal kevadel tagasi. Siiani on ta ka tulnud. Tänavu on ennast tema lähedusse paikselt elama asutanud ka teine rästik- roosakas helepruun loom. Välimuselt samuti ilus ja omapärane. Tagaaias kuuri juures oleme aeg-ajalt kohanud tavalist halli, musta kirjaga rästikut. Mõlemad on palju kartlikumad loomad võrreldes musta rästikuga,“ kirjutas Harry.
„Nastikuid on samuti. Nemad on üsna pelglikud ussid ja põgenevad välkkiirelt. Paraku luusivad nad sagedamini õuealal ja võivad niimoodi inimesi hirmutada. Üheaegselt olen näinud oma sauna taga viit madu: kaht rästikut ja kolme nastikut. Nastik on ka pikim uss, mida nägime oma õuel paar aastat tagasi. See isend oli hinnanguliselt umbes poolteist meetrit pikk. Hiljem ei ole me teda enam kohanud. Üldiselt on nastikud võrreldes rästikuga palju nõrganärvilisemad . Kõige rohkem elab meil aga vaskusse. Neid ei ole me lugenud ja ka vahet nende vahel on raske teha. Nagu teada, on tegemist jalutu sisalikuga. Olen vaskusse varemgi näinud, kuid mitte nii suuri, kui meie omad. Neid on igasuguseid, priskemad umbes 25 cm pikkused. Ühel olid väikesed helesinised täpid külgedel. Niisugust vaskussi oleme vaid korra silmanud.“
„Praeguseks oleme ussidega harjunud ja me saame omavahel rahuldavalt läbi. Alguses oli veidi ebamugav tunne, kui uss jala kõrvalt sahinal rohtu kadus. Liikudes tuleb jalge ette vaadata, ka ussid jälgivad, et nad jalgu ei jääks. Kui minna nende elualale, tuleb olla lihtsalt ettevaatlikum. Peab tunnistama, et meie külalistele tekitavad ussid kerget kõhedust, kuid kõik käivad meie musta rästikut vähemalt korra vaatamas“
Oma mälestusest kirjutas ka Kaarli, kes sattus rästikuga kokku mõni päev tagasi. „Olime maal suvilas ja väljast tulles avastasime rästiku toas päikest võtmas. Ilm oli ilus ja aknast tulev päikeselaik meeldis talle väga. Igatahes lahkus ta kohe kapi alla, kus vist oli mingi pragu. Otsustasime teda mitte segada, hiired olid igatahes kadunud,“ kirjutas Delfile Kaarli.
Liisi soovitas aga rästikuhammustuse vältimiseks kanda kummikuid. „Olen ise kunagi saanud rästiku käest salvata. Olin siis 4- või 5-aastane. Ise sellest suurt ei mäleta. Naabrionu imes jalast verd välja. Keegi sõitis kiirabile vastu... Aga neid hetki, mis haiglas juhtus teab rohkem mu ema ja tädid, onud. Seda mäletan, et mu kõrval voodis oli puukentsefaliidiga tüdruk, kes terved ööd karjus,“ meenutas Liisi.
