JUHTKIRI: Villu Reiljan ärgu jäägu ainukeseks
Hetkel, mil Villu Reiljani pea kohale hakkasid kogunema esimesed tumedad pilved, reageeris ühe välisriigi saatkonna kõrge ametnik uudistele spontaanselt: “Lõpuks ometi karistab Jumal seda siga!” Delfi ei kiida inimese sõimamist heaks, kuid leiab, et nii vahetu reaktsioon Reiljani maneeridega kursis olnud diplomaadi poolt on veenev tõend sellest, et eksministril oli kombeks sammuda nii poliitilistele kui elulistele vallutustele küünarnukid ründavalt püsti ja rind ülbelt kummis.
Tänane karistus ei tulnud taevastelt jõududelt, vaid vägagi maiselt Riigikohtult. Villu Reiljan jäi pistise küsimises süüdi, tema tingimisi vanglakaristus jäi jõusse ning ta peab loobuma ka riigikogu liikme kohast. Nii näeb ette Riigikogu liikme staatuse seaduse 8. paragrahv, mille eesmärk on hoolitseda selle eest, et iseenesest üsna ulatusliku juriidilise sõltumatusega rahvaesindajates ei tekiks karistamatuse tunne.
Võib eeldada, et vähemalt Villu Reiljani ja tema kaasosaliste häda ongi seisnenud just nimelt selles karistamatuse tundes, mis ei ole neid jätnud isegi kohtuprotsessi kõige kõrgematel trepiastmetel. “Ma ei ole sellist asja teinud [pistist lubanud — toim] ja ma ei saa aru, mis toimub,” kommenteeris kohtuotsust üks kohtualustest, ärimees Aivo Pärn. Sarnaneb jutuga, mida räägib suur osa kurjategijatest: mina ei tea midagi, kohtud on ülekohtused, see on kõik üks vandenõu…
Niivõrd kõrgel tasemel pesitsenud poliitilise korruptsiooni paljastamine on ühiskonna õiglustunde seisukohalt ülihea. Samas ei tohiks end uinutada usku, et ühe Reiljani süüdimõistmisega ongi korruptiivsed või muidu kahtlased tehingud ning sidemed Eestist kadunud. Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteri Bonnieri preemia pälvinud artikkel “Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased” tuletab meelde, et JOKK või isegi JEOKK -skeeme on Eestis poliitsugemetega äris rakendatud parteilisest kuuluvusest hoolimata.
Delfi loodab südamest, et Villu Reiljan on küll esimene riigikogulase karjäärist karistuse saanud poliitik, kuid mitte viimane, kes oma mustade tegude eest reaalselt vastutama peab.
