Jaak Aaviksoo: Eesti sõduri kaitseks
Oodata tuli öö läbi, sest tuhapilvede tõttu hilines kojulend ligi pool päeva. Samal varahommikusel ajal algas uus päev enam kui 3500 kaitseväelasele Pärnu- ja Viljandimaa metsades õppusel Kevadtorm 2010.
Meie turvatunne sõltub palju rohkem kui me vahest igapäevaselt tajume neist ligi 40 000 kaitseväelasest tegevteenistuses ja reservis, kes seisavad koos meie liitlastega meie vabaduse kaitsel. Eesti sõdur kaitseb Eestit. Hommikune ootamine andis järjekordse võimaluse mõelda sellelegi küsimusele „Kes kaitseb Eesti sõdurit?“
Muidugi, seadus. Oleme äsja likvideerinud oma 15 aastat vana võla ja võtnud vastu Kaitseväekorralduse seaduse, valmistanud ette uue, tänapäevase teenistuse iseärasusi arvestava Kaitseväeteenistuse seaduse ning põhjalikult uuendanud kaitseväelaste sotsiaalseid tagatisi, seda eriti meie missioonisõdureid silmas pidades. Seda ei pruugi olla piisavalt, ent see on hea.
Sõdurit kaitseb ka väljaõpe ja varustus. Väljaõppe tingimused paranevad pidevalt, sealhulgas ka rahvusvahelises koostöös, samuti täiustub pidevalt kaitseväelaste varustus alates öövaatlusseadmetest kuni täiustatud soomustehnika ja mehitamata luurelennukiteni. Ka see on hea, ehkki palju on võimalik veelgi paremini teha. Samas on vaja mõelda sellelegi, mis on minu arust vähemasti sama oluline kui seadused, väljaõpe ja tehnika – see on meie suhtumine Eesti sõdurisse.
Leian end üha jälle mõtlemas Delfis 10. aprillil ilmunud arvamusartiklile pealkirjaga „Mitu inimest te tapsite?“ ning viitega eestlasest sõduri intervjuule, mis tõendavat et „/-/ ministeeriumi loodud eesti sõduri kui ühiskonna ülesehitaja ja turvalisuse tagaja kuvand on läbini võlts.“
Veidi hiljem on artiklis tõstatatud retooriline küsimus: „Kust me teame, et Eesti kaitseväelased ei tapa Afganistanis rasedaid naisi ja lapsi, olgu siis kogemata või meelega? Missugune alus on meil uskuda, et Eesti sõdurid käituvad teistmoodi kui meie USA ja briti liitlased? Vastus on lihtne: ei olegi alust.“
Artikli kommentaariumi ja paljude muudegi väljaütlemiste põhjal julgen arvata, et niisugune suhtumine Eesti sõdurisse ei ole erandlik. Ma ei taha väita, et nii on keelatud küsida aga samas olen ma veendunud, et Eesti sõdurit peab niisuguste, ilma ühegi aluseta toodud süüdistuste eest kaitsma.
Enne kui jõuda Eesti sõdurini, tuleb alustada kaugemalt. 70 miljonit ohvrit nõudnud Teise ilmasõja järgne üleilmne julgeolekuarhitektuur põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil, mis oma puudustele vaatamata on 60 aasta jooksul suutnud ära hoida lokaalsete ja regionaalsete relvakonfliktide paisumise suuremateks verevalamisteks. Kahanenud on riikidevaheliste sõjaliste konfliktide oht ja julgeolekutagamise raskuskese on nihkunud asümmeetriliste konfliktide lahendamisele ÜRO julgeolekunõukogu egiidi all, sealhulgas relvajõu kasutamisega.
Just niisuguse missiooniga on tegemist ka Afganistanis, kus NATO juhitud ja üle 40 riigi kaasav sõjaline operatsioon Afganistani Islamivabariigi valitsuse toetamiseks toimub ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel. Ühinenud rahvad on veendunud, et jõu kasutamine on õigustatud veelgi suuremate verevalamiste ärahoidmiseks.
1978. aastal alanud Afganistani kodusõjas oli ÜRO egiidi all ametisse asunud valitsuse võimuletulekuni 2002. aastal hukkunud 600.000 kuni 2 miljonit afgaani, ligi 5 miljonit oli kodumaalt põgenenud. Sel taustal on Afganistan täna palju turvalisem kui enne rahvusvaheliste jõudude sekkumist ning miljonid põgenikud on Afganistani tagasi pöördunud.
Sellele vaatamata hukkus eelmisel aastal ÜRO andmetel Afganistanis relvakokkupõrgetes umbes 2412 tsiviilisikut, neist 1630 valitsusvastaste jõudude ning 596 valitsus- ja rahvusvaheliste jõudude tegevuse läbi. 186 isiku hukkumise asjaolud on jäänud segaseks. Rahvusvahelised jõud kaotasid langenutena 520 ja Afganistani julgeolekujõud hinnanguliselt 1500 võitlejat, Talibani ja teiste valitsusvastaste kaotused olid hinnanguliselt 7000 meest.
Kokku on rahvusvahelised julgeolekujõud enam kui 9 aastaga kaotanud 1763 sõdurit. See on kolm korda vähem kui hukkus tsiviilisikuid 2001. aasta terrorirünnakus USA-s või siis hukati korraga Talibani poolt Mazar-i-Sharif’i vallutamise järel 1998. aastal. Kokku langes 2009. aastal Afganistanis relva läbi umbes sama palju inimesi kui hukkus autoõnnetustes ehk 10 000.
Iga inimelu kaotus on traagiline ja eriti kahetsusväärne on tsiviilisikute hukkumine ning rahvusvahelisel avalikkusel pole põhjust olukorraga rahul olla, ent jätkuvad jõupingutused julgeolekuolukorra parandamisel ei saa antud olukorras kuidagi välistada relvajõu jätkuvat kasutamist. Selge on ka see, et kontrolli üleandmiseni Afganistani enda julgeolekujõududele on vajalik rahvusvaheliste relvajõudude kohal olek. Eesti on osalenud Afganistani missioonis ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigina – see on olnud meie solidaarne panus üleilmse julgeoleku tagamisse koos meie lähinaabrite Soome, Rootsi ja Läti ning veel 40 riigiga USA ja Uus-Meremaani välja.
Meie osaluse on otsustanud Riigikogu ja Eesti sõdurid on sinna saadetud Eesti riigi nimel kaitseministri otsusel ja kaitseväejuhataja käsul, allutades nad NATO juhitud rahvusvaheliste relvajõudude käsuliini. Just otsustajatel-ülematel ja eelkõige neil lasub vastutus Eesti sõdurite tegevuse õiguspärasuse ja otstarbekuse eest kooskõlas rahvusvahelise õigusega.
Julgen arvata, et kõik asjaosalised on suutnud oma vastutust ka kanda. Kõik ülemad ja sõdurid on välja õpetatud ja kohustatud järgima jõukasutusreegleid, mis üsna detailselt reguleerivad kõikvõimalikke juhtumeid, lähtudes üldprintsiibist relv relva vastu. Eesti sõdurite, meie liitlaste ja Afganistani julgeolekujõudude eesmärgiks ei ole ega saa olla tappa inimesi, ka siis kui nad on vaenlased, vaid sundida neid alluma põhiseaduslikule korrale. Vaid relvaga ähvardav vastuhakk annab õiguse vastase hävitamiseks. Ja sõja loogika teeb sellest paratamatuse.
Eesti kaitsevägi kaotas mullu langenutena 4 meest, 23 sai haavata ja kõik meie võitlejad asetasid korduvalt ja pidevalt oma elu ohtu. Meil peab jätkuma rahulikku meelt selle pühendumuse mõistmiseks ja hindamiseks. Eesti sõdur peab teadma ja tundma, et ta ei ole seal hetkekski üksi, et ta ei aja seal oma asja, vaid kaitseb Eesti riigi huve. Ja teadma, et Eesti riik kaitseb teda. Kaitseb teda ka siis, kui ta ei suuda täiel määral kõrvalist kahju vältida.
Vaid tõendatud süüline tegevus saab olla tema isikliku vastutuse aluseks. Tahaks väga loota, et suudame mitte ainult ametiisikutena vaid ka kodanikena täiel määral lähtuda süütuse presumptsiooni põhimõttest ning näidata oma seisukohavõttudes tarvilist vaoshoitust ja lugupidamist.
Tsiviilohvrite hulk on igas sõjalises konfliktis probleemiks, eriti teravalt on see küsimus üles kerkinud Afganistanis. Võib väita, et koalitsiooni jõupingutused tsiviilohvrite vältimiseks pole olnud piisavad. Samas peame teadma, et vastaspool on teinud ja teeb enda poolt kõik, et kasvatada tsiviilohvrite arvu. Ja sedagi, et iga samm jõu kasutamisest hoidumisel kasvatab riski koalitsioonijõududele endile.
Vaatamata üksikutele kahetsusväärsetele näidetele on koalitsioon tsiviilohvrite vältimisel saavutanud siiski edu, mida on tunnustanud ka sõltumatud vaatlejad. Eesti kontingendi operatsiooniala iseärasusi arvestades on tsiviilohvrite ja muu kõrvalise kahju vältimine aga suisa elulise tähendusega meie sõduritele endile – just kohalike viited võimalikele ohtudele on meid tihti neist mööda juhtinud. Ilma usalduseta poleks see kuidagi võimalik.
Pean vajalikuks siinkohal ära märkida ka meie Iraagi missiooni lõpetamisel sealse kaitseministri öeldud sõnu: „Eesti sõdurid olid lisaks oma sõjalisele väljaõppele paljudele eeskujuks ka hea ja usaldusliku suhte poolest kohaliku elanikkonnaga.“ See on suur tunnustus meie sõdureile ja kaitseväele ning väljaõppe kvaliteedile.
Kirjutasin selle mõtteavalduse lugupidamisest Eesti sõdurite, allohvitseride, ohvitseride ja kogu kaitseväe vastu. Nende lähedaste vastu. Tahan muidugi loota, et enamik inimesi ühineb selle lugupidamisavaldusega. Olen veendunud, et nad on teinud head tööd mitte ainult oma kitsaste sõjaliste oskuste edendamisel vaid ka kodaniku- ja isikukasvatuses, mille tulemusena võime olla kindlad nende tegevuse laitmatuses.
