Raivo Juurak: Kutsekooli nõustaja käib õpilasel kannul
Otsib taga mööda linna
Kõige rohkem kulub Anne Lainojal aega võlglastele. Kes lihtsalt unustasid midagi, nendega pole probleemi. Hoopis raskem on nendega, kellel on tekkinud võlgnevusi, sest nad käivad tööl, tegelevad tippspordiga, kellel pole kodus kunagi rahu ega võimalust normaalselt õppida.
Lainoja vaatab tunniplaanist, mis tunnis võlgnikud parajasti on, läheb vahetunni ajal kohale ja kutsub nad oma kabinetti arutama, mida teha. Nädala pärast läheb uuesti. Nii käib ta iga päev kedagi otsimas.
Õppevõlglaste omaette rühma moodustavad pärast põhikooli mujalt Tallinna tulnud noored. Pealinn on ahvatlusi täis. Õpilastele tuleb puudumiste pärast pidevalt „kuklasse hingata”, muidu muutub popitegemine popiks ja võlgnevusi aina koguneb.
Kroonilist põhjuseta puudujat on raske tabada. Rühmajuhendaja helistab, kuid võib selguda, et õpilane on telefoninumbri ära vahetanud või on tal kooli jaoks eraldi mobiiltelefon, millel vastab ainult postkast. Vanematele helistades on selgunud, et õpilane ei elagi kodus, vaid omaette üürikorteris. Mõne võlglase otsimine võib võtta kuu või rohkemgi.
Kui õpilane on leitud, koostatakse üheskoos järelevastamise plaan. Rühmajuhendaja innustab ka õpilasi võlgnevustest lahti saama, kuid õppevõlglaste komisjone kutsub kokku õppenõustaja. Komisjonis on õppevõlglane, tema vanemad, õppedirektor ja -nõustaja, rühmajuhendaja, karjäärinõustaja.
Kooli tühjaks viskamisest ei võida keegi
Anne Lainoja: „Üks mu kolleeg ütleb, et nii kaua tuleb kivi peale vett tilgutada, kuni sinna auk tekib. Muudki veename ja veename, ehkki mõni õpilane absoluutselt ei kuula. Kui õpilasel on kolm noomitust, võib ta kooli nimekirjast kustutada. Võib, aga ei pea. Üritame siiski õpilase motivatsiooni tõsta ja teda õppima veenda, et ta ei satuks tänavale hulkuma.
Võiksime kooli pooltühjaks visata, aga kes sellest võidaks? Ühel õpilasel olid kogu aeg väga head hinded, aga äkki tekkis palju võlgnevusi. Peagi selgus, et ta ema oli uue mehe juurde elama asunud. Murdeealisele on see katastroof. Kool peab appi minema.
Välja langeb statistika järgi veerandi ringis, aga tegelikult vähem, sest mõni paneb ennast kooli kirja, aga kohale ei tule. Statistika loeb nad väljalangenuteks.
Masu ajal on hakanud õpilasi välismaale tööle minema. Üks kokaeriala noormees teeb praegu Iirimaal ehitustööd. Kui mõni noormees soovib õppimist pooleli jätta, ütlen talle naljaga pooleks, et mõelgu veel, tüdrukutele see ei meeldiks.
Soomes on suures kutsekoolis kuus kuni kümme õppenõustajat, meie koolis ainult kaks. See on koht, kus tasub mõelda. Näen, kui vajalik see töö (kutse)koolis on.”
Kooliskäijaid ikkagi jätkub
„Masu ajal on hakanud Tallinnast kaugemal asuvatesse kutsekoolidesse läinud noored Tallinna naasma. Vanemate juures on elu odavam.
Mõned noored on tulnud meile teist korda õppima, näiteks pagarid kokaeriala ja müüjad müügikorraldust. Kuid näiteks koka eriala vene rühma pääsemiseks peab olema keskmine hinne üpris kõrge. Samal ajal jäetakse häid võimalusi kasutamata – puhastusteeninduse erialale oli soovijaid nii vähe, et rühma avada ei õnnestunud.”
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
