Väetimatel vanakestel on siiski olemas isiklikud saatjad ja nii saavad kiirabitöötajad pigem pressikeskuses tasuta karastusjookidel ja saiakestel hea maitsta. Siiski on kiirabitöötajad murelikud – 1. mail juba nõrkes üks kommunistide esireas marssinud vanaproua nii ära, et tema elustamine ei õnnestunud.

Moskva on juba teist-kolmandat päeva harjumatult inimtühi. Autoga ringi sõitmine on puhas lust ja lillepidu, mitte ummikutes istumine, väidab Eestist kohale põrutanud kolleeg. Tänavatel annavad tooni eranditult turistid või siis promeneerivad noored, kel nähtavasti polnud viitsimist suvilas käsi mullaseks tegema minna.

Metrood on samuti inimtühjad. Viimati sai nii vabalt maa all liikuda 29. märtsil, ironiseerib Moskvas elav ajakirjanik. Eskalaatoritel üürgab kõigest väest Jossif Kobzon, st kõigist valjuhäälditest tuleb täisvolüümiga pidupäeva-laule, nagu „Katjuuša“ või „Võidupäev“.

Punase väljaku ees, marssal Georgi Žukovi kuju ees aga suureneb järjest pärgade hulk. Delfi saab jutule eaka tankikapteniga, kes osales ka 1945. aasta paraadil. Muljetavaldava rinnaesisega taat rääkis, kuidas ta on terve nädala käinud koolides noortele loenguid lugemas. Kuid polevat midagi teha. „Noored on muutunud. Ei ole enam sellist entusiasmi nagu toona,“ ohkab vanake.

Mis tundeid tekitas temas 9. mai? „Noh, sõda lõppes küll päev varem, aga õnnelikud olime toona sellegipoolest. See oli väga suur vabanemise- ja rõõmupäev,“ lausus ta.