Valutan südant riigi käekäigu pärast ja tunnen rõõmu selle õnnestumiste üle. Elan kaasa Eesti spordile ning tunnen uhkust kultuurisündmuste üle, mis on avaldanud ka muljet mujal maailmas. Häbitunne valdab mind aga siis, kui minu rahvast kompromiteerib kusagil välismaal keegi järjekordne kurikuulsuse taotleja, kes on sirutanud käe võõra vara järele. Kuid mitte ainult.

„Õhtulehe“ veergudel võtab aeg-ajalt sõna keegi Sami Lotila, kelle ainus eesmärk paistab olema meie riigi ja meie rahva mõnitamine pooltõdede ja lausvalede abil. Eriti näotuks teeb tema käitumise asjaolu, et ta paneb kokku üksiknähtudest kogutud pildid ja annab sellele üldistava iseloomu. Ka mina pean nüüd ennast tundma räpasena, vargana, joodikuna, kristlikke väärtusi eirava ja tööpõlgurist laiskelajana!

Kes on Sami Lotila? Mis ülesandeid ta siin Eestimaal täidab? Ausalt öeldes ma ei tahagi tema päritolust midagi teada. Ei kavatse ma hakata analüüsima tema haiglasi väiteid ja sellest johtuvalt tema vaimset seisukorda, sest meditsiinis olen ma täielik võhik.

Küll aga huvitab mind eesmärk, mis paistab olema selle kõige taga. Ja see on vaenu õhutamine rahvaste vahel.

Kui see tõesti nii peaks olema, siis ma võtan oma sõnad tagasi ja väidan, et tegemist on täiesti terve ja targa mehega, kelle sooviks on külvata vaenu eestlaste ja soomlaste vahel. Seda teeb ta hästi.

Eestlaste ja venelaste vahelist vaenu koordineeritakse, aga näed sa, Eesti ja Soome vahel on see tegevus veidi kängu jäänud. Kelle huvides seda kõike tehakse, jäägu igaühe enda otsustada.

Kui ma aga paranoiline olen ja organiseeritud vaenu külvamist ei toimu, siis jääb paraku üle vaid meditsiiniline variant. Kahju toovad nad muidugi mõlemad.

Tahaks teada, kas meie ajakirjanikud ei võiks ohvrimeelsemad olla ja takistada taoliste artiklite ilmumist, millel on vaenulikud ja salakavalad eesmärgid? Kas ajakirjanikud ise ei tunne, et läbi Lotila taoliste autorite sõnade on ka nemad on räpased, vargad ja joodikud? Sest nad on eestlased.