Rain Kooli: Pihl ja Lepp, puised tangid ümber Langi

Ma näen harva und. Aga ma olen ilmselt üle töötanud. Läinud ööl nägin unes, et olen lutikas. Mitte see, kes vanasti ühiselamutes õudust tekitas, vaid pisike pealtkuulamismikrofon. Igav oli, kuni korraga valis keegi telefonil numbri. Kõne alates tundsin ma üllatunult ära rääkija muigeseguse hääle: abilinnapea Jüri Pihl.

Vastuvõtja häält ma algul ära ei tundnud, kuid tegu oli naisega. Tema isik ei püsinud siiski kaua saladuses.

“Juu aar sõu lavli,” kostis Pihl, veel magusamalt kui tavaliselt.

“Ah jäta Jürka, viis aastat tunneme ja sa teed alati sama nalja. Ega ma sul mõni valimiskampaania pole. Mul pea valutab, räägi kähku, mis sul on.”

Hmm. Viis aastat, familiaarne kõnepruuk, Lavly… Pihl rääkis oma abikaasa, juhtiva riigiprokuröri Lepaga!

“Kuule räägi miskit põnevat, ma lähen igavusest lolliks! Tead küll, ma olen äktsiöniga harjunud, a pärast Normanni viimast joomatuuri pole kohe midagi. Ainult koerasitt ja salataksod, aga neid kimbutab Viru tänaval ka juba päris poliisi, mitte meie rohelised mehikesed,” nurus Pihl.

“Mis siin ikka on. Viisavärgi uurimisega jõudsime lõpule…”

Lavly Lepa lause lõikas kaheks Jüri Pihli falsett: “Mida? Miks sa kohe ei öelnud? Keegi ei saa ju teada?!”

“Mida ei saa? Et sa käskisid Langi kohta komprat panna? Muidugi ei saa, ma lubasin ju. Isegi Länts ei jää süüdi, kõik teavad ju, et ta suskas Tuulile inffi ainult Markovi kohta. A Markov polnud riigisaladus, Jakemenko oli,” rahustas teda Lepp.

“Aga…” püüdis Pihl vahele segada.

“Võta iisilt, keegi ei saa teada, kes Jakemenkost rääkis,” katkestas teda nüüd juba pisut ärritunud Lepp.

“Kuule, aga mis Langist saab? Tahaks talle ikka kuidagi väänata veel,” kostis selle peale Pihl, kelle häälde oli tagasi hiilinud mesimagus toon.

“Maeitea. Mis sa tahad? Krimasja talle kaela ei saa, ta ütles kapole, et arvas, et võib reporteriga saladusest rääkida, sest see teadis nagunii.”

“No aga midagi vähemalt, krt, nii ei saa, umbusaldus kukkus ka ju mullu läbi,” ei jätnud Pihl oma jonni.

“No ma vaatan… mingi pisikese asja äkki saab. Me siin riigiproksis teeme nii, et anname kapole käsu mingid paberid väärteo jaoks kõrvale panna. Ega sealt midagi ei pruugi tulla, aga meedia läheb ikka leili,” vastas Lepp pärast hetkelist mõttepausi.

“Oki, no asi seegi. Kuule musi, nüüd üks teine asi…,” vahetas Pihl mette uppaval häälel teemat.

Ärkasin korraga võpetades. Vaatasin koduses magamistoas ringi - jumal tänatud, ei Pihli ega Leppa. Õnneks oli see stseen odavast maavillasest seiklusfilmist ainult koidueelne uni…