Paljud katoliiklased Ameerika Ühendriikides ja Lääne-Euroopas on otsustanud oma lapsed pühapäevakoolist ära võtta, loobuda individuaalsest pihist ja nõuavad avalikult paavsti tagasiastumist.

Skandaalide keskmesse sattumine ei ole maailma suurimale kirikule, mille liikmeks peab end enam kui miljard inimest ja mille struktuuris on ligi 2800 piiskopkonda, midagi uut. 2007. aastal kutsus vana missariituse laiem taaslubamine esile juutide meelepaha, aasta varem suutis paavst kunagist Bütsantsi keisrit tsiteerides välja vihastada muslimid.

Ometi ei ole ükski taoline religioonidevaheline konflikt põhjustanud sellist pahameeletormi katoliiklaste endi seas kui tänavu uuesti võimendunud laste füüsilise väärkohtlemise ja pedofiiliaskandaalid.

Mitte ainult ilmalikud ajakirjanikud, vaid ka arvukad katoliiklased küsivad, kas 2000. aastate esimeste kümnendite märksõnadeks katoliku kirikus saavadki lapsed, peks ja seks?

Muidugi on need väärnähtused meie keskel ja kirikus olnud aastasadu, kuid uus on teema toomine avalikkuse ette. Tõsi, ka praegune laialdane meediakajastus ei tohiks olla enam väga uudne, sest mitmeid Ameerika piiskopkondi pankrotti viinud ja mõjukat Bostoni peapiiskoppi kardinal Bernard Law’d tagasi astuma sundinud pedofiiliaskandaalide paljastamine teisel pool Atlandi ookeani sai alguse juba 1990. aastate keskel, kulmineerudes ajalehe Boston Globe uurimustega 2002. aastal.

Esmakordne on vast ainult skandaali ulatus — varem on analoogsed paljastused piirdunud ühe riigiga.

Skandaaliga seoses on taas avalikkuse rünnakute alla sattunud katoliku vaimulikele kehtiv abielutuse ehk tsölibaadi nõue, mida peetakse üheks laste kuritarvitamise põhjuseks. Võib-olla on tõesti XII sajandi esimesel poolel Lateraani kirikukogudel kohustuslikuks muudetud tsölibaat oma aja ära elanud ja mõistlik oleks naasta tänaseni idakirikus säilinud korra juurde, kus vaimuliku kutsumusega inimesel on võimalus otsustada, kas saada nn. mustaks vaimulikuks ehk munkpreestriks või valgeks vaimulikuks ehk abielus preestriks.

Ometi ei ole preestrite seksuaalne frustratsioon nende kuritarvituste põhjuseks, sest tuleb meeles pidada, et pedofiiliajuhtumitega on seotud vaid kaduvväike osa tsölibaadis elavatest vaimulikest.

Küll pakub üleüldine tsölibaat katet inimestele, kellel on niigi kalduvusi ebatraditsioonilisele seksuaalsusele või seksuaalsetele perverssustele. Kui sekulaarses elus satub igavene poissmees või võõraste laste vastu liigset tähelepanu ilmutav küps härra peatselt kaaskodanike teravdatud tähelepanu alla, siis tsölibaadis elava preestri staatus annab talle kaitse kahtlustavate pilkude eest ja märksa suurema tegevusvabaduse. Rääkimata positsioonist, millega kaasneb nii laste kui täiskasvanute usaldus.

Nii võib tsölibaat toimida ühe põhjusena, miks selline kontingent inimesi vaimulikustaatuse kasuks otsustab. Seda aspekti on õigesti tähele pannud ja kirjeldanud ka Mart Sander viimase Eesti Ekspressi arvamusloos, mis on siiani ainus pikem eestikeelne arutlus antud teemal.

Märksa olulisem on aga hoopis see, et katoliku kiriku reaktsioon toimuvale on olnud suurele ja jäigale organisatsioonile tüüpiliselt ebaadekvaatne. Aastaid ringkaitsega tegelenud vaimulikkond usub siiani, et kui probleemi ignoreerida, unustatakse see lihtsalt ühel hetkel ära. Vastutust ei taha kanda ei süüdlastest preestrid ega nende vaimulikud ülemused. Pedofiilidest preestrite ümberpaigutamine piiskopkonna sees oli veel mõne aasta eest aktsepteeritud poliitika.

Vähesed piiskopid, kes on avalikkuse survel vastutuse võtnud — näiteks eelpool mainitud Bostoni peapiiskop Bernard Law — on viidud üle mõnele teisele soojale kohale (kardinal Law teenib täna näiteks Rooma Basilica di Santa Maria Maggiore esivaimulikuna). Need vähesed kõrgvaimulikud, kes on pedofiilia teemal sõna võtnud, on asunud hoopis vasturünnakule — Suure Reede jutluses võrdles paavsti vaimulik isa Raniero Cantalamessa katoliku kirikule praegu avalikkuses osaks saanud kohtlemist juutide tagakiusamisega.

Regioonides, kus katoliiklus näitab tänapäeval kasvutrendi — Aasia ja Aafrika maades — ei põhjusta need skandaalid tõenäoliselt olulisi vapustusi, kuid Euroopas ja Ameerikas on kirik kiirelt oma niigi madalat mainet kaotamas. Hagu on lisanud tulle kannatusnädala kolmapäeval ajakirjandusse jõudnud materjalid, mille kohaselt informeeris pedofiilidest preestreid ravinud katoliku vaimulik paavst Paulus VI toimuvast juba augustis 1963 ja tegi ettepaneku taoliste preestrite ametist vabastamiseks.

Üle 46 aasta teadmist ja tegevusetust inimesi kogu eluks traumeerivate kannatuste osas on midagi, mida ennast kõrgeima religioosse ja moraalse autoriteedi kandjaks pidavale institutsioonile on raske andestada. Võti selle juurde, millisena jäädakse mäletama 2000. aastate esimeste kümnendite katoliiklust, on kiriku ja paavsti kätes — kas näidata nii tegudes kui ka sõnades meeleparandust ja soovi ning suutlikkust muutuda, või jätkata vanal kursil, kaotades sekulariseeruvas ühiskonnas ka viimase usaldusväärsuse.