Eesti salgab neonatsismi maha
Omavahel arutatakse väärastunud ideoloogiat puudutavaid teemasid ja üritatakse ka kõrvalseisjate mõttemaailma mõjutada. Tänavapildis tunneb neonatsid ära militaristliku riietumisstiili, paljaks pöetud pea ning sinimustvalge kombineerimise järgi kirjadega “Estland” või millegi Kolmandat Reichi meenutavaga. Siia juurde kuuluvad ka rassismi õhutavad embleemid.
Välimust puudutav ei olegi tegelikult oluline. Vastavaid vaateid esineb ka vanemate inimeste seas, kes välimusele nii palju rõhku ei pane ja keskenduvad rohkem ideoloogiale.
Probleem on olemas, kuigi Eesti Vabariik ega politsei pole seda kuskil avalikult tunnistanud. Ainus koht, kust võib lugeda, et Eestis siiski on neonatsidega probleeme, on kaitsepolitsei aastaraamat. Seda jagatakse vaid vähestele, näiteks ajakirjanikele.
Et probleem olemas on, vaikitakse aga maha. Ei taheta naabritele tunnistada, et meil on samuti neonatse. Kas kardetakse, et probleemi tunnistamine annaks Eesti “väikseks natsiriigiks” sõimamisele mingi reaalse aluse?
Probleemi eitamise asemel tuleks sellega hoopis tegeleda. Riigi mainele mõjuks palju kehvemini, kui meedia peaks ühel päeval teatama, et Eesti neonatsid on mingi jamaga hakkama saanud.
Koolis käies pidin silmitsi seisma probleemiga, mida lisaks koolis õppivatele neonatsidele süvendasid ka vanamoodsed õpetajad. Õppetundides tehti rassistlikke ja homofoobseid nalju. Selliste märkuste ja naljade mõjul kujuneb tihtipeale väikeses Jüris või Peetris arvamus, et homo või teise nahavärviga olla on vale. Mingi hetk kasvab väike poiss suureks, võib-olla tekib isegi mingi armastus kodumaa vastu.
Siin ongi murdepunkt, millest eesti neo-natsid kinni haaravad. Kas just otse, aga kaudselt kindlasti. Oma netilehekülgedel rõhuvad nad kodumaa-armastusele ja sellele, kuidas teist nahavärvi inimesed ja ka homod, kes on “kapist välja tulnud”, meie rassi rikuvad. Kuna teisi nii äärmuslikke inimgruppe, kes elaks vaid omas valges mullis, väga ei leidu, on inimesi, kes kambavaimu ja muud sellist taga ajavad, imelihtne enda “poolele” saada.
Probleemi näeb juba sellist suhtluskeskkonda nagu rate.ee külastades — sõnakombinatsioonid nagu white power (väga laialdaselt kasutatav rassistlik loosung) ja Adolf Hitler on seal roosas keskkonnas liigagi levinud. Lisaks sellele eksisteerib sait nimega estland88, kust saab endale natsi-käelinte, Eesti oma natsibändi plaati ja muud sellist osta. Kui seda lehte külastada, jääb näiteks kohe esimesena silma selline lause: “Meie ülimaks kohuseks on kindlustada valge rassi püsimajäämine ja luua tulevik meie valgetele lastele”.
Internetist on võimalik leida video, kus Venemaa neonatsid ühel mustanahalisel mehel kõri läbi lõikavad. See on äärmuslik näide, aga kunagi ei saa olla sada protsenti kindel, et ülevalpool tsiteeritud lause ei ajenda mõnda kergesti mõjutatavat inimest mõrva sooritama, et sellega oma valgete sõprade seas austust teenida. Ka Soome koolitulistaja Pekka-Eric Auvinen tegi enne reaalseid mõrvasid videoklippe tulistamisest, mida ta populaarsele videosaidile Youtube postitas.
Miks Eesti võimuorganid selle probleemiga ei tegele ja miks see kõik nii vaikselt, laiemale avalikusele teadmata, edasi toimib? Miks lasevad inimesed taolistel rassistlikel ja homofoobsetel mõtteviisidel edasi areneda ega tõsta selle vastu otsustavalt häält? Kas tõesti tahetakse, et asi läheks sama kaugele, kui Venemaal?
Venemaal nimelt tapetakse erinevate allikate andmeil peaaegu iga nädal teisest rassist inimesi ja vahel filmitakse oma mõrvatööd. Samal ajal salgab aga valitsus probleemi täielikult maha.
