2017. aastal hakkab pinsile pääs kolme kuu kaupa üha kaugemale nihkuma. 2026. aastaks ehk 1961. aastal sündinute jaoks on pensioniiga juba 65 aastat.

On aga arutu loota, et korra oma alamate maitse suhu saanud riigimasin sellega piirdub. Kümne aasta pärast riigikogu koridore valitsevad praegused poliittibud vaatavad nagunii korraks aknast välja ja märkavad, et uups, meil on üha enam pensionieelikuid ja üha vähem tööloomi, kelle arvelt pensionikuhjad kokku ajada.

Ja riik käitub nagu peremees, kes eeslit üha kaugemale kõndima ärgitas, viibutades tolle nina ees ridva külge kinnitatud porgandit. Miks peatuda, kui juba pihta hakatud sai? Ning pensioniiga tiksub kolme kuu kaupa üha kaugemale.

Kui minusugused peaksid “väljateenitud vanaduspuhkusele” asuma, on aastanumber juba 2036 ning kümne aastaga on pensioniiga tõusnud 2,5 aasta võrra. Tuleb seega 67,5ni venitada. Mu lastel läheb aga veel kehvemini. Vanim neist saab oma esimese pensioni 72,5-aastaselt, noorim on aga pensionile pääsedes 75,5.

Muidugi võime me väita, et keskmine eluiga tõuseb samuti, et inimesed on terviseteadlikumad ning seega ka tervemad… aga kas keskmine iga tõuseb tõesti kolme kuu võrra iga aasta kohta? Lubage kahelda.

Loomulikult ei pruugi see kõik nii minna, kui riik leiab võimaluse muuta meie praegust peost suhu -pensionisüsteemi või suurendab aktiivsete töötajate hulka. Ainult et seni ei paista taolist lahendust kusagilt.

Pigem tundub pensioniea tõstmine esimese sammuna teel, mille pikem eesmärk näib olevat sõna otseses mõttes surmani töötavate kodanike kasvatamine.