Viimastel aastatel on NATO suhted riikidega väljastpoolt Euro-Atlandi piirkonda kiirelt arenenud. Asjade käiku on veelgi õhutanud koostöö Afganistanis. ISAF-i (rahvusvahelised julgeolekujõud) missioonil osalevad sõduritega Austraalia, Uus-Meremaa ja Singapur ning Jaapan ja Lõuna-Korea panustavad alliansi tegevusse Afganistanis muude vahenditega. Neid riike nimetatakse NATO „uuteks partnerriikideks üle maailma“. Kuid miks otsivad need riigid tihedamaid suhteid NATO-ga? Milline partner on NATO nende silmis ja mida NATO-lt Aasias oodatakse?

Tugevam kui ise arvab

Igal Aasia riigil on erinevad põhjused NATO-ga suhete hoidmiseks. Kui Jaapan end aastatel 2006 ja 2007 NATO-le avas, oli eelkõige tegemist diplomaatilise liigutusega. Nii Jaapani välisminister Taro Aso kui peaminister Shinzo Abe kinnitasid oma pöördumistes Põhja-Atlandi Nõukogu poole ühiste operatsioonide võimalikkust. Suur osa Jaapani esindajate ajast kulus aga Aasia julgeolekuolukorra selgitamisele. Välisminister Abe pöördus liitlaste poole palvega sundida Põhja-Korea võime riigis lõpetama Jaapani kodanike kinnivõtmine.

NATO üksi ei pruugi olla poliitiline tegur, kuid maailma suurima sõjalis-poliitilise jõuna on alliansi sõnal siiski rahvusvahelistes julgeolekuküsimustes kaalu. See seletab ka, miks need, kes on NATO suhtes skeptilised ega jaga selle väärtusi, kardavad alliansi mõjusfääri laienemist. Võib väita, et NATO kuvand rahvusvahelise julgeoleku tagajana on isegi tugevam, kui NATO ise mõistab. Just seepärast näeb Jaapan NATO-t olulise uue partnerina, kuid partnereid võib veel lisanduda.

Koostöö operatsioonidel

Austraalia ja Uus-Meremaa on oma suhted NATO-ga suuresti üles ehitanud ühisele panusele Afganistani missiooni. Ka kasutavad nad NATO-t rahvusvahelise kõlakojana. ISAF-i panustajatena on neil õigus olla asjadega kursis ja saada kaasatud poliitika kujundamisse ja lõpuks ka otsuste langetamisse. Seda on eriti valjuhäälselt taotlenud Austraalia, kelle tuhatkond sõdurit asuvad Lõuna-Afganistani konfliktipiirkonnas ning NATO on pingutanud, et Austraaliale suuremat kaasatust võimaldada.

Siiski ei saa lähitulevikus selgeks, kuivõrd on NATO valmis oma siseprotsessidesse kaasama mitte-liikmeid. Et NATO saaks partnerite soovidele vastu tulla, peab kindlustama nende jätkuva panuse allianssi tegevusse. Põhimõte “no taxation without representation” (maksta makse ainult sellele valitsusele, kus ollakse esindatud — tõlkija märkus) kehtib ka siin.

NATO on vahend koostööks USA-ga

Kui Austraalia ja Uus-Meremaa otsustasid sõdurid Afganistani saata, polnud nende eesmärgiks tingimata partnerlus NATO-ga. Uus-Meremaa kontingent jõudis esmakordselt Afganistani hoopis operatsiooni „Enduring Freedom“ raames kahepoolses koostöös USA-ga. Ei olnud saladus, et otsus tehti toetamaks just nimelt USA-d, et näidata üles solidaarsust 11. septembri sündmustes kannatanud riigile.

ISAF-i geograafilise „plahvatuse“ tulemusena 2006. aasta lõpus läksid ka Baymani provintsis asunud Uus-Meremaa üksused operatsiooni „Enduring Freedom“ juhtimise alt üle ISAF-ile. Järgnev koostöö NATO-ga oli Uus-Meremaa jaoks ettekavandamata kõrvalprodukt.

Selline sündmuste käik näitab hästi NATO kui rahvusvaheliste rahuoperatsioonide koostöövõrgustiku lisaväärtust, mis seisneb avatud USA-suunalises kanalis. Koostöö NATO-ga, sealhulgas panustamine allianssi juhitavatesse operatsioonidesse, võib toimuda läbi partnerluse USA-ga. See ei tohiks olla üllatav, kuna ka liitlaste hulgas nähakse panustamises ISAF-i missiooni ja teistesse NATO ettevõtmistesse võimalust hoida häid suhteid USA-ga ja ka „uued partnerid üle maailma“ ei ole erand.

Koostöö kool

Koostöö Afganistanis on üks asi, kuid ei tohi unustada, et sellega NATO ja ülemaailmsete partnerite suhted ei lõpe. Esiteks on ISAF-i laadsete operatsioonide juhtimine NATO jaoks täiesti uus kogemus ja alliansil on samas käigus ka mitmeid muid missioone. Valdkondades nagu ühishanked, standardiseerimine, teadus ja arendus ning multilateraalsed kaitseplaneeringud on NATO kogemused ja võimed maailmas pretsedenditud. Neis asjus on partneritel koostööst NATO-ga enim kasu.

NATO võtmesõnaks on alliansi mitmekülgne iseloom. Väljaspool Euro-Atlandi piirkonda asuvatel riikidel enamasti puudub kaitse- ja julgeolekualase multilateraalse koostöö kogemus.

Näiteks Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, kus asuvad enamik NATO uusi partnereid, on julgeolekukoostöö endiselt puudulik kui mitte täiesti olematu. NATO ajalugu pole selles vallas kaugeltki täiuslik, kuid on siiski hea platvorm arendamaks ühist tegevust, milles saavad osaleda ka partnerid.

Uued väljakutsed

NATO uued partnerid väljastpoolt Euro-Atlandi piirkonda näevad NATO-t väga erinevalt võrreldes vanade partneritega programmist „Partnerlus rahu nimel“. Uued partnerid ei taotle liikmelisust NATO-s ning tegu pole ka kommunismilt demokraatiale üle minevate riikidega. Nad ei vaja NATO nõu sõjaväe reformimiseks. Allianss on aidanud paljusid partnereid, kes on soovinud liikmelisust, kuid suhtlemine arenenud demokraatlike riikidega väljastpoolt Euroopat on NATO jaoks uus kogemus.

NATO poolt ei ole veel saavutatud konsensust uute partneritega suhtlemise küsimuses. ISAF-ile ja teiste NATO juhitavatele operatsioonidele abijõudude leidmist tuleb vaadelda eraldiseisvana. Arvestades, et uued partnerid lähenevad alliansile väga erinevatel põhjustel, on ilmselge, et NATO vajab väga selget pilti eesmärkidest, mida uued suhted aitaksid saavutada. Võimaluse selleks annab uue strateegilise kontseptsiooni väljatöötamine käesoleval aastal.

NATO peab läbi mõtlema, kuidas vastata partnerite ootustele alliansi suhtes. Hetkel on NATO-l võimalus uue rahvusvahelise julgeolekuvõrgustiku kujundamiseks, tuleb vaid otsustada, kas sellest haarata.

Michito Tsuruoka on Jaapani kaitseministeeriumi mõttekoja National Intsitute for Defense Studies teadur. Artikli kirjutamise ajal oli Tsuruoka USA-s German Marshalli fondi teadur. Tsuruoka oli aastatel 2005-2008 NATO-alane nõunik Jaapani suursaatkonnas Belgias. Artiklis avaldas autor oma ideid, mis ei ühti tingimata Jaapani valitsuse ega German Marshalli fondi omadega.