Juku-Kalle Raid: Ühtse Eesti püss. Kas paugub?
Jah, ja muutunud on ju ka poliitika, ikka teatrile lähemale. Küsimus vaid, et millisele teatrile – kas klassikalisele tragikomöödiale, absurdi- või šokiteatrile. Või leiame veel mingeid tunnuseid, näiteks häppeningteatri omi?
Aga ikkagi. Huvitav, kes ütles No99 „Ühtse Eesti“ projekti sadadele kommenteerijatele, et teatri, antud juhul küll ühe õllenimelise suurhalli, seinal üldse on püss?
Paanika on küll sihuke, nagu oleks püssi näidatud – eriti poliitikute seas. Ene-Liis Semper ei luisanud „Vabariigi kodanikes“ grammi võrragi kui rääkis tüüpilisest tendentsist: näo ees naeratavad härrased poliittubadest kõrvuni ja kiidavad ettevõtmist, ent tegelikult valitseb sektoris paras peataolek.
Teadagi. Aasta pärast on valimised, inimesed pole poliitikaga pehmelt öeldes rahul ning uue partei loomiseks ei saagi vist paremat ajastust tahta. On ka normaalne. Nõustun täielikult Indrek Raudsega, kes ütles mõtlikult õlut rüübates, et kui pärast sellist majanduslangust ning üleüldist skepsist poliitika vastu uut parteid ei tule, läheb Eesti küll Guinnessi rekordite raamatusse. Küll Raudne teab, kunagi imbus ta isegi pettumuse laineharjal äraostmatuna eesliinile.
Seda, muuseas, võeti siiski tunduvalt rahulikumalt kui NO99 tegutsemist. Ei teagi, kas tegu on klannivaimu kaitsmise või hirmuga, et tegemist on seltskonnaga, kus kehtivad veidi teistsugused arusaamad ja reeglid kui poliitikute köögis – ning mistap on neetud kulturnikutest ju raskem ka aru saada (mida kurat nad ikkagi tahavad? Huvitav, millega see lõppeb? Ei tea, kas neid kuidagi ära muljuda ei anna?) – igal juhul ei varja enamus poliitikkonnast vähemalt kuluaarides oma kõhedust ja teatud abitust.
Mulle see hirmsasti meeldib.
Kui kolmandik valimisealisest elanikkonnast on „soo“, kelle puhul ei tea keegi pagan, mida või keda nad valivad ja kas üldse. Igal juhul on uue jõu ilmsiks tulekuga põhjust pabistada: värske partei võib võtta nii mõneltki end poliitika igaveseks juudiks pidavalt seltsimehelt võimaluse veel 4 aastat Riigikogu puldi juures võbeleda.
Mulle meeldib NO99 aktsioon ka siis, kui nad tõepoolest võtavad asja etendusena ning mängivad lahti poliitkäitumise põhijooned: igal juhul on selle seltskonna kaudu selgelt ilmsiks tulnud, et status quo ei rahulda suurt osa riigialamatest ning nende edasises truuduses parlamendile või erakondadele maksab igati kahelda.
Imelikul kombel ei läinud paanikasse mitte vaid poliitbroilerid, vaid ka näiteks suhteid korraldav Ivo Rull, kes ajas siinsamas Delfis umbes sihukest juttu, et seal kus on kaks eestlast, tekkib kolm parteid.
Sorri. Ei ole nii. Eestlased on suhteliselt tasakaalukad ja eriti lärmama ning meelt avaldama ei kipu; seda tehakse ikka siis, kui mingi asi juba pikemat aega maole käib. Pole meil õnneks sellist kaukaasialikku lähenemist, kus tõesti igal džigitil oma erakond – vaadake või Gruusiat, seal kandideerib peatsetel valimistel 36 parteid.
Rull aga muretseb juba lavastuse sisulise külje pärast, hei hoo! „Esiteks on NO99 seltskonnal päris keeruline hoida Saku Suurhalli publikut oma stsenaariumi raames. Kui laval dikteerib mängu üks artist — olgu selleks Rammstein, Meie Mees või Peep Vain — läheb massiga manipuleerimine lobedalt, sest fännid kuuletuvad oma iidolile reflektiivselt. Kuid nüüd tuleb kokku väga kirju seltskond, kellest tegelikult vaid väga vähesed teadavad, mida Ühtne Eesti reaalselt kavandab.“
Tuleb nii välja, et Ivos, nagu ka paljudes murelikes poliitikutes, on kaduma läinud lavastaja ning seltskond üritab teha tõsist nägu, nagu nad oleks siiralt huvitatud NO99 ettevõtmise kordaminekus? Mina isiklikult seda juttu ei osta. No mõelge ise, kui siiras saab olla Rull, kui muretseb, et NO99 publik ei pruugi kogu asja üldse tõsiselt võtta?
Asja mõte on tegelikult palju sügavamal: kodumaised kultuuriinimesed hoiavad end reeglina poliitikast küllalt kaugele, aga siis, kui end liigutavad, on alati mingi jama kaelas: olgu selleks loomeliidud, kontsert pukis sitsiva rüütelliku presidendi vastu või muu.
Mida enam sellele parteikontoris mõeldakse, seda enam on selge, et NO99 projektil on tõsi taga. Isegi siis kui nad parteid ei asuta, on nad olemasolevat poliitikat piisavalt naeruvääristanud ning kahtluse alla seadnud. Sellest ei saa üle ega ümber.
Aga naeruväärseks jäämine on poliitikas ilmselt kõige ohtlikum asi. Täna tuleb see sel seltskonnal lihtsalt alla neelata kui mõru ja mürgine pill, mis annab märku, et lõputu ignorantsusega igavesti ja väga kaugele ei vänderda.
Nõme lugu ju, kui lavalt püssi lastakse või – mis veel hullem – taburet kogu täiega alt tõmmatakse.
