AFGANISTANI PÄEVIK: Viimane päev Kabulis ja Obama üllatusvisiit
Erilist tähelepanu me sellele ei pööranud, kuni veidi hiljem hakkasid kõigi telefonidele turvaülema sõnumid laekuma, et linnas on keegi tähtis nina – ilmselt Obama – ja seetõttu on liikvel rohkem helikoptereid ning tänavatel enam kontrollpunkte. See oligi Obama saladuslik mõnetunnine visiit, mis tehti suure saladuskatte ja ööpimeduse all. Kohtus ta muidugi Karzaiga, aga sellest võite lehest pikemalt lugeda.
Afganistanis on Karzai pilte riputatud kõikjale: väike väljatrükk koolimaja seinal, suur poster Mazar-e Sharifi lennujaama ukse kohal või hiiglaslik plakat Kabuli ärihoonel. Et Karzai on ise puštu, siis põhjas proovib ta südameid võita nii, et reklaamib ennast ühel plagul koos surnud mehe pildiga, kelleks on 2 päeva enne 11. septembri rünnakuid hukatud Ahmad Šah Massoud, kes omal ajal riigi põhjaosast kommunistlikule valitsusele tugeva vastupanuliikumise välja kasvatas.
Aga tagasi meie reisi juurde. Reedel külastasime Balkhi, üht vanimat linna maailmas, kus on veel alles vana linnamüür, ehkki linn ise on kolinud müürist väljapoole. Müüri sees haigutab tühjus ja poisikesed sõidavad seal eeslite, hobuste või mootorratastega. Balkhis asuv roheline mošee koos suure pargitaolise alaga oli rahulik ja sümpaatne koht, kus palju perekondi vaikselt vaba päeva veetis.
Täiesti teistsugune kogemus oli Mazar-e Šarifi sinine mošee, kus oli rahvast nagu õllesummeril ja kui Balkhis lasti meil rahulikult jalutada ja igaüks tegeles oma asjadega, siis sinise mošee juurest lasime üsna kiiresti jalga, sest me ei saanud kaheks sekundikski peatuda, ilma et rahvasumm me ümber poleks kogunenud, kes kõik tahtsid, et me nendega ja nendest pilti teeks ning juttu ajaks.
Mõneks ajaks olid meie teed rootsi õpetajatega lahku läinud, kui nemad käisid oma sõpruskoolides, mis asuvad idas, samal ajal kui meie olime põhjas, mis on ikka väga teistsugune ja palju rahulikum kant kui nende külastatud Jalalabad. Koolides oli neid siiski väga sõbralikult vastu võetud, rootsi meesõpetajat oli isegi korduvalt tema suure nina tõttu puštuks peetud.
Aga nendes koolides on juhtunud, et õpilased saadavad oma sõpruskoolidele kingituseks näiteks puust automaate ja käsigranaate – ja veider on see, et lapsed ei mõtle sellega midagi halba, vaid puštu peredes ongi relvade omamine või kinkimine nii igapäevane asi, et lapsed vaid peegeldavad kodust olukorda.
Täna käisime veel ühes tillukeses koolis Kabuli paarsada aastat vanas Murad Khane linnajaos, kus õpivad ainult oma linnajao lapsed. Need lapsed ei käinud varem koolis, sest neil polnud kooli, samuti ei ole nende vanemad haritud. Nüüd on kool olemas ja ma pole üheski siinses koolis näinud nii õnnelikke lapsi.
Haridusministeeriumi eriloaga saavad nad õpetada poisse ja tüdrukuid koos ühes klassis, nii et ühes pingireas istusid poisid ja teises tüdrukud, kõik säravsinistes koolivormides. Kõrvalklassis õpetati ümbruskonna inimestele lugemist ja kirjutamist ning kõige silmapaistvam isik ruumis oli kahtlemata 93-aastane daam, kes on kirjutamise veel kõrges eas ära õppinud.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et selle päeviku eesmärk oli kirjeldada Afganistani argipäeva, kattugu see teie kujutelmaga Afganistanist või mitte. Lugesin suurema osa kommentaaridest teatava huviga läbi. Muidugi, mind süüdistas pealiskaudsuses keegi mõmmik! Mõmmikud võivad oma mälestusi kunagisest Afganistanist heietada, aga tegelikult ei ole Afganistan sugugi kivinenud ühiskond, vaid tundub, et muutub praegu üsnagi hoogsalt.
Piisab sellest, kui Kabulis ringi käia, et näha, et katmata nägu ei ole siin ammu enam lõbutüdruku tunnus või mõne rahvusvahelise organisatsiooni kontori külastamisest, et kohata töötavaid naisi, kelle ainus saatus pole laste kasvatamine, kuni nad sünnitusel surevad.
Kohtasin siin Swedish Committee kontoris ühte 25-aastast tütarlast, kes rääkis ilusat inglise keelt ja kes hakkab peagi abielluma. Teda peetakse väga heaks töötajaks ning praegu hoiab kogu kontor hinge kinni, et kas ta tuleb peale abiellumist tööle tagasi või ei nähta teda enam kunagi.
Aga Afganistani naiste saatus on peamiselt nende endi kätes, ega välismaised organisatsioonid ei saa muutusi peale suruda, ehk neid ainult veidi julgustada. Konstitutsiooni poolest on Afganistanis naiste õigused paremini kaitstud kui enamikes teistes islamimaades, kuigi loomulikult ei ole nii kerge muuta kultuuritavasid ning teine oluline eeldus, et olukord muutuks, on naiste haridus.
Kui praegu on põhikoolis tüdrukute arv päris suur, siis vanemates klassides ja keskkooliosas kukub tüdruklaste arv järsult. Erinevalt levinud arvamusest ei ole uuringute järgi suurem osa Afganistani perekondi tegelikult selle vastu, et tüdrukud õpiksid, vaid nad lihtsalt kardavad koolitee turvalisuse pärast. Kui aga koole juurde ehitatakse, koolitee lüheneb ja naisõpetajaid juurde leitakse, siis on lootust, et see olukord paraneb.
Eks meie kohtasime siin ka õpitud abitust, kasvõi mitmeid õpetajaid, kes pikemalt mõtlemata hakkasid seletama, mida neil vaja on: näiteks tahavad kõik koolidesse valgeid tahvleid, kuigi neil võivad olla ilusad mustad kriidiga kirjutamise tahvlid olemas.
Püüdsime ise siin rõhutada seda, et kõiki asju ei pea valitsus või mõni abiorganisatsioon nende eest ära tegema, et Eestiski polnud lastel veel hiljaaegu selliseid võimalusi nagu praegu ning anda nõu, kuidas teha midagi huvitavat käepäraste vahenditega, näiteks maakunst, milleks Afganistani loodus pakub piiramatuid võimalusi. Aga Afganistani õpetajatel on lääne koolidest nii roosiline ettekujutus, et ega nad meid alati ei uskunud. Kuid vähemalt on õpetajatel suur tahe õpetada ja laste tahe õppida on suurem veel.
Meie viimase õpetajate koolituse üks üllatavamaid hetki Afganistani õpetajatele oli see, kui selgus, et Afganistan saab Eestit ka aidata, sest Afganistanis on olemas väga korralik viipekeele sõnastik, samas kui Eestis on olemas ainult iidvana õhuke brošüür. Selle peale kinkisid õpetajad ühe eksemplari Tartu Hiie Koolile (see on kuulmishäiretega laste kool), et me saaksime sellest eeskuju võtta. Mis seal ikka – väike samm inimkonnale, suur Afganistanile...
