Sõit Moskvasse Eesti vallutamist ja okupeerimist teostanud riigi ja armee ülistamiseks on lihtsalt selle poliitika loogiline apogee.

Aga rida on pikem. Vaevalt kuu eest näitas president oma suhtumist eestlusesse rahva tähtsaimal riiklikul pidupäeval, sundides enda vastuvõtule tulnud külalisi rahvuspühal vaatama neegrit ja balalaikat tinistavat venelast. Sõnum oli karjuvalt selge kõigile: Eesti peab Ilvese eestvedamisel saama eeskujulikuks multikultuursuse näidisvabariigiks suure paljurahvuselise liidu koosseisus. Kui ei oska, siis õpetame, kui ei taha, siis sunnime.

Sellesse ritta kuulub ka Ilvese rahulolu sellega, et kui me lõpuks saame lahti oma kroonist, siis oleme oma liikmelisusega organisatsioonides ja allakirjutajatena konventsioonidel üks enim integreeritud riikidest maailmas. Mis muidugi asjale teise nurga alt vaadates tähendab, et oleme kõige vähem riiklust omav riigi tunnustega üksus maailmas. Neiks tunnusteks on sinimustvalge sümboolika kõrval muidugi eelkõige kõrgepalgalised poliitilised ametikohad, mille maksab kinni eesti maksumaksja, saamata selle eest vähimatki esindatust.

Sellesse ritta kuulub ka lakkamatu rahva manitsemine - mitte mäletada ajalugu, vaid vaadata ainult eurosinisesse tulevikku! Milline tulevikuperspektiiv või kvaliteet saab olla sellise inimese elul, kes ärkab iga päev mäluauguga oma varasemast elust, seda võib igaüks ise fantaseerida. President soovitab seda aga tervele rahvale.

Ilvese poliitilise platvormi põhivarasse kuulub ka meie kodakondsus- ja keelepoliitika lakkamatu lahjendamine, et viia sisuliselt ellu 1990-ndate algul eestlaste poolt otsustavalt tagasi lükatud kakskeelsust ja venelaste kodanikeks võtmist. Selle triki õppis ta ära juba enne presidendiks saamist, mil tegi välisministrina usinat lobitööd OSCE krüptomarksistidest Kremli suuvoodrite nõudmiste täitmiseks Eestis. Taustaks hirmulugude vestmine ajakirjanikele sellest, kuidas läänes meid ei mõisteta, kui me oma huvide eest seisame.

Et meie huvide eest seismine võiks olla tema kui välisministri või presidendi palga sisse käiv ülesanne, mis on tähtsuse järjekorras kõrgemal välismaalastele meelehea valmistamisest, pole Ilvesele muidugi kunagi pähe tulnud. Ja muidugi, kes suudaks unustada Ilvese kiitlemist Narva publiku ees vahetult peale ametisse saamist, et ta on tegelikult vene verd. Kuhupoole vere tõmme on, on tänaseks vist rõhutamatagi selge.

President Ilves on propageerinud kodanikukeskset, mitte rahvuskeskset Eesti riiki ja toonud laiemalt käibele sellised absurdsed poliitkorrektsed terminid nagu “eestimaalane” ja “vene emakeelega eestlane”. Põhiseaduse aluspõhimõtetega selline kontseptsioon muidugi ei klapi, aga Eestis sõidetakse eurointegratsiooni käigus põhiseadusest igapäevaselt üle nii parlamendi, valitsuse, presidendi kui kohtute poolt. Nii et kes see ikka märkab või pahandab.

Mida taoline käitumine valitseva seltskonna poolt riigi tugevusele, koostoimimisele ja õiguskindlusele tähendab, võib näha praeguse kriisi käigus. Vasakpoolne multikultuurne kodanikukeskne riigifilosoofia on Ilvesel ilmselt kaasa saadud Kanadast — mitte Ameerikast, kus immigrante eelistatakse siiani integreerimise asemel assimileerida — ja lõplikult välja arenenud europarlamendis, kus rahvuslus ja rahvusriik on sõimusõnad.

Presidendi õõnestav eeskuju on leidnud tänuväärset järgimist. Eesti meedia, mille ajakirjanikud on sõltumata väljaandest üksmeelselt kaldu vasakule ja liberalismi, ei jõua ära kiita Ilvese estofoobseid seisukohti. Iga vasakpoolne alates Tallinna Ülikooli punaprofessoritest ja kolmanda järgu obskuursetest välislektoritest ning lõpetades Keskerakonna juhtpoliitikuteni on saanud temalt indu ja julgust rünnata Eesti rahva poolt vastu võetud põhiseaduses sätestatud rahvusriiklikku ülesehitust.

Aga Ilves ei meeldi ainult vasakpoolsetele. Lõppude lõpuks lauldi ta ju presidendiks meie kultuurieliidi eestvedamisel. Tegu oli geniaalse võttega: Ilves on nüüd nende president, nende käendusel. Isegi kui loovintelligents — kelle laulva revolutsiooni aegne vanem ja väärikam põlvkond on jätkuvalt väga rahvuslikult meelestatud — tahaks Ilvest kritiseerida, siis ei saa see seda teha tunnistamata enda viga tema üles kiitmisel 2006 aastal.

Ilves meeldib ka näiteks Reformierakonnale, kes on tänaseks selgeks saanud, et praegune president võib küll aegajalt õhku täis poose võtta, aga üldiselt laseb ta Toompea jõugul segamatult tegutseda, kuni jõuk omalt poolt laseb Ilvestel presidendi kantselei eelarvest Ärma talule ja Evelini veeremkoosseisule raha kühveldada. Küll on tore, kui saab vastastikust mõistmist osta võõra rahaga!

Tulles loo alguse juurde tagasi - loomulikult meeldib Ilves kõigile välisjõududele, olgu nad idas või läänes. Olgem ausad, tänapäeval on ida ja lääne huvid jõudnud vahelduseks sellesse punki, kus nende eesmärgid ajutiselt kattuvad ning Moskva ja mõne lääne pealinna vastandamine — nagu kinnitab ka Ilves — on ekslik.

Kõik see kokku tähendab seda, et Ilves loodab vaevata jätkata Kadriorus ka peale järgmisi presidendivalimisi 2011. aasta sügisel. Tõsi, seekord vaevalt leidub entusiaste, kes teda Hannes Rummi orkestreeritud PR-triki raames Tammsaare pargis presidendiks laulma tuleks. Küllap kuuleme ka eelmiste valimistega võrreldes vähem ülivõrdes jutte tema suurepärasest intellektuaalsest tasemest või kaasahaaravast kõnemeheosavusest. Eks me ole seda taset nüüd pidanud mõned head aastad taluma kah.

Sellegipoolest võime aga juba ette kindlad olla selles põhilises narratiivis, mida meile presidendivalimistel esitlema hakatakse. Selleks saab olema hüsteeria piiril olev vastandumine Ilvese enda õukonna poolt seinale maalitud tondile ning kinnitus, et valikut ei ole, kuna valida on musta ja valge, hea ja halva, eksperdi ja diletandi vahel.

Ei oma tähtsust, kes Ilvesega konkureerivad: võime olla üsna kindlad, et suur vastasseis üritatakse välja mängida mõne Keskerakonna leerist ette lükatud tegelasega, olgu selleks siis tele-Enn, euro-Siiri või ehk isegi mõni laitmatult segavereline eestimaalane? Otsige üles vanad lehed 2006. aasta augustist-septembrist, vahetage Rüütli nimi ära uue vastu ja saate valmis lood, mida me hakkame lugema pooleteise aasta pärast. Põhiiva on üks: valikut ei ole, kõigist puudustest ja vigadest hoolimata tuleb toetada Ilvese jätkamist.

Nagu eelmine kord, on nüüdki tegu sõrmkübaratrikiga, mille eesmärgiks on juba eos kõrvaldada konkurentsist need võimalikud kandidaadid, kes võiks tulla väljastpoolt Eesti poliitilist kartelli ja olla kõike seda, mida Ilves pole: eesti rahva moraalne selgroog, riikluse ja rahvuslike huvide päevapoliitikast kõrgemal seisev kaitsja, heas mõttes rahva isa. Või usub keegi tõesti tõsimeel, et Ilves on parim, mis miljoni eestlase hulgast võtta on?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid