Rain Kooli: Langi allikakaitse on piits, mitte präänik
Üldiselt ma ei usu ajakirjanduse täielikku eneseregulatsiooni ehk siis olukorda, kus ajakirjanike tööd ei mõjutaks spetsiifiline seadus, vaid (peamiselt) nende endi esindajatest koosneva nõukogu koodeks ja otsused. Nii on meil praegu. Vaid rahvusringhääling on erandiks.
Selline olukord ei ole eriti tuulekindel. Ei lähe vaja muud, kui pisut teistsuguseid poliitilisi iile, mõnda jõulisemat justiitsministrit ning ajakirjanikel hakatakse käsi väänama. Kes teile sellest rääkis!? Mida, keeldute ütlemast? Saate süüdistuse kaasosalisuses! Mis eetikakoodeks?! Koodeks pole mingi seadus, teatab võidurõõmus politseinik või prokurör.
Nii et seadust, mis lubaks ajakirjanikul rahulikult paragrahv sellele-ja sellele viidates oma allikaid mitte paljastada, läheks vaja küll.
Ainuke probleem on selles, et praegu riigikogu õiguskomisjonist juba läbi käinud allikakaitse eelnõu on tegelikult allikakaitse täielik paroodia. See sisaldab nii palju erandeid — mille puhul ajakirjanik mitte ei saa võimalust oma allikaid kaitsta, vaid kohustuse need paljastada — et tekib tõsine kahtlus justiitsministeeriumi motiivides.
Nii minister Lang kui ka õilsa rüütlina seaduseelnõud kaitsma tõtanud endine politseijuht Robert Antropov, reformierakondlane temagi, lasevad eelnõul paista kui ajakirjanike eest hoolitsev uuendus. Tegelikult on eesmärk ilmselt vastupidine.
Kuna suur osa allikakaitse välistavatest eranditest on seaduseelnõus seotud ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud info jõudmisega ajakirjanikeni, siis tundub, et justiitsminister on lihtsalt otsustanud prokuratuuridest, advokaatidelt ning politseist ajakirjanikeni jõudva info piitsameetodil lõpetada. Et piits nii valus ei tunduks, on aga ka väike präänik kaasa pandud.
