Politsei vanemkomissar Rait Pikaro liigitab tänavakuriteod, kus kannatanuteks on naised, kolme rühma. “Esiteks avalikud vargused — nn kotijooksud, kus kannatanul tõmmatakse käest ära näiteks käekott, ilma et kurjategija tarvitaks vägivalda. Kott tõmmatakse ära kiiresti ja ootamatult. Tihti ei jõua kannatanu kurjategija tegevusele reageeridagi,” selgitas Pikaro ajalehele Pealinn.

Teise rühma paigutab Pikaro röövimised, mille alla käivad ka ebaõnnestunud “kotijooksud”, kus kurjategijal ei õnnestu kotti kiiresti kätte saada, sest kannatanu kas osutab vastupanu, saab tekkinud rüseluse käigus vigastada või tunneb valu. “Vähem on juhtumeid, kus kurjategija esimeseks ründab naist füüsiliselt või ähvardab näiteks terariistaga,” ütleb Pikaro.

Harvem esineb tänaval naiste suhtes avaliku korra rasket rikkumist ja kehalist väärkohtlemist — lihtsamalt öeldes löömist ja peksmist. “Naiste vastu suunatud avalike varguste ja röövimiste kohta võib öelda, et ohvriteks langevad tihemini vanemad või joobes naised-mehed, ilmselt aeglasema reaktsiooni ja väiksema vastupanuvõime tõttu,” täpsustab vanemkomissar.

Naiste hullemat olukorda meestega võrreldes näitavad ka ohvriabi kogemused. “Kindlasti pöördub meie poole tunduvalt rohkem naisi kui mehi,” kinnitab Kesklinna politseiosakonnas ametis olev ohvriabitöötaja Eve Palo. “Neist naistest hinnanguliselt üks kolmandik on perevägivalla ohvrid.” Samas ei kajastu väga suur osa naiste vastu pööratud kuritegudest (vägistamistest enamik) üldse statistikas.