1990. aasta kevadel ei saanud olla endastmõistetavamat unistust kui Eesti iseseisvus, kirjutab Rein Ruutsoo Kesknädalas. Probleem oli, kuidas panna nii Washington kui ka Moskva meie unistust tõsiselt võtma.

Ruutsoo sõnul  oli selge, et Eesti Kongressi ideoloogid — Kelam, Velliste jt — mängisid kahekordset mängu. “Eesti Kongressi kui eesti rahva tahteavalduse kõrval tähtsustus üha enam kongressi mandaadi toel pürgimine jagamatule võimule.”

Rahvarinde piisav esindatus Eesti Kongressis tagas, et vaatamata ERSP survele ei kuulutanud Eesti Kongress end kohe kõrgeimaks võimuks Eestis, kirjutab Ruutsoo. “Kuid formaalse eesmärgi saavutamine — Kelami, Velliste jt peaaegu jagamatu võim Eesti Kongressis — kahjustas otsustavalt usaldust Eesti Kongressi vastu isegi Eestis. Kongressil valitud Eesti Komitee juhatuses oli Rahvarindest vaid üks (!) inimene. Kongressi kümnekonna komisjoni juhid olid valdavalt ERSP-lased.”

Ruutsoo leiab, et jäänuks Eesti Kongress kokku astumata, poleks ajalugu läinud teisiti. “Kuid eesti rahvas oleks taastanud iseseisvuse ilma tarbetu lõhestuseta, mis räsib meid tänaseni. Leedus kongressi ei vajatud, Lätis läks see sisuliselt laiali.”

“Õnneks piisas kodueestlastel realismi, et vaatamata Kelami, Velliste jt vastupingutustele suudeti valida Ülemnõukogu, luua head suhted Jeltsiniga jne,” kirjutab Ruutsoo ja leiab, et 1991. aasta augustis taastas meie iseseisvuse Eesti Ülemnõukogu, kus valimised võitnud Rahvarindel oli ütelda otsustav sõna.