Alatalu: Kremli kimbutamisest võib kasu olla
EL suursaadikuks Washingtonis sai Euroopa Komisjoni aparaadis pikalt töötanud Portugali diplomaat, kelle üks Eesti meediaväljaanne ristis käigult Barroso kambajõmmiks. Teine huvitav teadasaamine laekus esmaspäeval, kui EL Afganistani missiooni juhiks ja ühtlasi ühenduse eriesindajaks Afganistanis sai Leedu eksvälisminister Vygaudas Ušackas. Sama mees, kelle Leedu president oli jaanuaris sundinud ametist lahkuma.
Arvestades Afganistani võtmerolli nii Euroopa Liidu kui ka NATO jaoks ja seda, et Ušackase peakonkurendiks oli Itaalia diplomaat, võib öelda, et tegemist oli vägagi põhimõttelise valikuga. Siiani on ju Afganistanis kamandanud Lääne-Euroopa esindajad ja konflikt… vindub edasi. Nüüd anti võimalus proovida Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu esindajal. Jääb vaid loota, et ehk toob leedulane kaasa pöörde Afganistani arengutes. Igal juhul on tegu uue Balti riikide usaldamisega, sest mõni aeg tagasi kutsuti NATO uut strateegiat koostavasse töörühma Läti diplomaat Aivars Ronis.
Fakt, et kolmaski (lõpp)kandideerija EL eriesindajaks Afganistani oli Poola esindaja, tuletab ka meelde tandemi Leedu-Poola tegutsemise viimasel paaril-kolmel aastal. Seda eeskätt ELi ja Venemaa suhtlemise reguleerimisel. Kui suurriigid on traditsiooniliselt olnud valmis Kremli tegematajätmiste ja rikkumiste osas silma kinni pigistama, siis just Vilnius ja Varssavi nõudsid järjekindlalt Venemaa võetud kohustuste täitmist või Moskva-poolsete sanktsioonide tühistamist, seisates niimoodi korduvalt edasimineku EL-Venemaa suhetes.
Suurtes pealinnades ei varjatud enam ammu oma rahulolematust blokeerijatega Ida-Euroopast ning küllalt tihti läks selle suhtumisega kaasa ka ametlik Tallinn. Korduvalt n-ö kaasa tundes Leedu valele taktikale ja maine langemisele. Ent ühtäkki tuli välja, et see enda huvide eest seismine polnudki Leedule miinuseks, vaid hoopis plussiks — Kremli kimbutamisega endale nime teinud Ušackasest sai EL-i üks võtmediplomaate kohal, millest eestlastel jääb üle vaid unistada. Ilmnes muugi. Kodus „maha võetud“ mees kandideeris rahumeeli kõvale rahvusvahelisele postile ja võitis selle. Järelikult oli avalikust (!?) vastasseisust presidendiga kasu — mees näitas end kindlameelse poliitikuna.
Mis aga puutub Leedu presidendi ja endise välisministri suhetesse, siis praegugi ei ütle keegi üheselt, millal ja miks jooksis must kass kahe kõva kivi vahelt läbi. Pealegi töötasid nad 1994-1996. aastal koos Leedu välisesinduses Brüsselis. Ent pärast seda kui Dalia Grybauskaitė sai mullu suvel presidendiks ja Usackas jätkas (ametisse sai 2008) välisministrina, ei pääsenud viimane kordagi presidendi jutule.
Keegi väidab, et vallalist prouat pahandanud välisministri lausung „nüüd on meie diplomaatidel ka oma ema olemas”, teised fikseerivad lahkarvamusi Valgevenega suhtlemise taktikas ja CIA salavangla olemasolu selgitamises ning kaadripoliitikas.
Üks pidi selles vastasseisus areenilt lahkuma ning mõistagi sai selleks madalamal ametipostil olnu. Ent — õige mees pühib jalgadelt kodumaa tolmu ja lööb läbi mujal.
