Laura Kaur: Miks parim teleaeg kräpiga täidetakse?

Olen pidevalt hädas sellega, et kõik paremad filmid ja seriaalid, mis mulle tõesti huvi pakuvad, algavad siis, kui uni silmas. Isegi parima tahtmise juures ei suuda ma tööpäeviti kella üheni üleval olla, paraku lõpevad tihtipeale just siis parimad filmid või seriaalid.

Kõige hullem näide on mõned aastad tagasi jooksnud briti komöödiasari „Statistid“, mida näidati pühapäeva öösel vastu esmaspäeva. Vaatamata kõikidele pingutustele ei jõudnud ma sellest seriaalist näha MITTE ÜHTEGI osa!

Tihti juhtub ka nii, et „päris“ filme hakatakse näitama pärast seda, kui igasugused koguperekomöödiad ja romantilised komöödiad ja kogupere romantilised komöödiad on läbi, ehk siis teisisõnu umbes kell 23.00. Tavaliselt sätin ennast sel puhul teleka ette filmi vaatama ning ärkan siis, kui „sipelgatelevisioon“ on juba ammu eetri vallutanud.

Omaette lugu on aga nädalavahetustega. Laupäeva õhtuti, kui aega küll ja järgmisel hommikul vara tõusma ei pea, tulevad telekast reeglina järjest „Politseiakadeemia“ kõik seitse osa, sekka midagi Leslie Nielseni repertuaarist (mis ei pruugi alati olla küll halb, aga kaua sa ikka „Palja relvaga“ jaburuste üle naerad).

Nagu kõik hoolsamad televaatajad teavad, pühendati vähemalt viis aastat kõik teisipäevad Kanal 2-s Steven Seagalile. Uskumatu, kui palju filme üks mees suudab toota… Hetkel on vist väike vahe sisse tehtud, aga usun, et Seagali naasmist ei pea kaua ootama.

Teine küsimus, mis mind vaevab, on see, et miks näidatakse lastefilme algusega 21.30? Laste jaoks on see tavaliselt magamaminekuaeg. Isegi siis, kui vanemad lubaksid lastel poole ööni üleval olla, kustuksid nad suure tõenäosusega enne esimest reklaami. Pealegi ei usu ma, et päev läbi lapsi kantseldanud vanemad soovivad laste uinudes vaadata kahekesi diivanil lesides ja võib-olla klaasikest veini juues „Shreki“ või „Jääaega“.

Vabandan kõikide telekanalite ees, kui minu faktiteadmised mind alt vedasid, üldine meeleolu jääb aga samaks.