Andres Anvelt: Vaesest ei saa mõrvarit, vaid varas
Talle sekundeeris tulise sõnavõtuga endine politseijuht, kes naeruvääristas samuti oponentide kui kurjade pahasoovijate mahitused kuritegevuse tõusule 2009 aastal.
Häbi meile! Kuritegevuse languse pideva tõusu tingimustes pole olulised need tühised tagasilöögid mõningates kuriteoliikides — varguste arvu kasv ja avastamise vähenemine. Turvatunne meie südames on muutnud vatsakesed kolmnurkseks ja statistiline tsement on tugevam igasugusest üliemotsionaalsest kriitikast!
Kus siis peitub tõde? Masu lõplikust mõjust kuritegevusele saab rääkima hakata alles uue tõusu harjal, sest vaesumise ja inimeste sotsiaalse kollapsi tulemid väljenduvad mitte majanduslanguse põhjas, vaid pigem esimesel tõusul ja peale seda. Töötus ja toimetuleku puudumine võivad ka ausama inimese väärale teele tõugata — ning nendele probleemidele pole ka sel aastal selget lõppu näha. Seni on tõusnud vaid enesetappude osakaal kõigist vägivaldsetest surmadest (47 protsenti koguarvust). See näitab, et valikut asuda kuritegelikule teele ei peeta veel lahenduseks.
2009. aasta kriminaalstatistika tundubki esmapilgul küllaltki positiivne. Näitab ta ju kuritegevuse kui sotsiaalse nähtuse osatähtsuse vähenemist meie ühiskonnas. Küsimus on selles, kas Euroopa kõrgeima kuritegevuse taseme pjedestaalikoht ikka lubab statistikal meid mõnusasse turvaunne suigutada ja lasta õiguskaitsel meile oma edusammudest rahustavat hällilaulu joriseda.
Hakkame pihta kuritegevuse üldisest tasemest. Kui masskuritegevuse statistika võib sõltuda administratiivsetest hoobadest ja teda on võimalik mõjutada läbi „kuritegevuse registreerimisaktiivsuse“, siis suhteliselt objektiivseks näitajaks võib ühiskonnas lugeda isikuvastaste kuritegude, sh tapmiste arvnäitajaid. Selle poole pealt on olukord Eestis tõesti stabiliseerumas.
Vägivallakuritegude arv on kukkunud ligi viiendiku. See on tõsine näitaja, mis on liikunud allapoole juba mitu viimast aastat. Vägivaldsus kui ühiskonna vähest sotsiaalsust ja madalat inimarengut näitav marginaal on langenud kindlasti tänu õiguskaitsele, kuid ikkagi suurel määral ka läbi elu sotsiaalse kvaliteedi tõusu ja inimeste ratsionaalsustunde kasvu.
Masu pole selle kuriteoliigi vähenemise suunda siiani muutnud, mis näitab, et vägivald ei tulene mitte niivõrd vaesusest, vaid pigem ahnusest ning kauboikapitalismi kõrval murravad endale rinnaga teed ka majandamise sotsiaalsemad vormid. Samas — kui võrrelda meid meie naabritega, on lõpliku tervenemiseni jäänud veel tükk aega. Turvatunne pimedal tänaval jääb veel aastateks Soomega võrreldes olematuks.
Vaesus tõukab aga kindlasti tagant varavastaste kuritegude sooritajaid. Nende statistikat ei saa kahjuks kunagi lugeda väga objektiivseks, kuigi aastate lõikes suhtarvud üht-teist ikkagi näitavad. 90ndate kiire varguste kasv polnud näiteks niivõrd seotud kurjategijate massilise paljunemisega, kuivõrd inimeste teadlikkuse ja riigiusalduse tõusuga. Oma pitseri panid sellele ka liisingu- ja kindlustusturu reeglid, mis sundisid inimesi oma varaga toimuvat registreerima.
Võib väita, et viimase kümnendi statistika näitab enam-vähem stabiilselt omandile suunatud kuritegevuse dünaamikat, kuid kindlasti mitte selle absoluutsuurusi. Ka sellel aastal jätkus varavastaste kuritegude kasv, kusjuures silma paistis see just poevarguste poolest. Kindlasti leiab selle kuriteoliigi arvukuse kaudu tõendust asjaolu, et poevara loetakse ikka rohkem „mitte kellegi“ varaks ja osa meie kaaskodanikke lohiseb veel nõukaaegse „mõisa köie“ slepis.
Kõige selle statistika juures teeb aga enim muret narkokuritegevuse drastiline langus. See on tõsine ohusignaal sellest, et meie õiguskaitses pole asjad küll nii korras kui esmapilgul tundub. Erinevalt vargustest ja röövimistest, mis tulevad kannatanute näol ise politseijaoskonda oma registreerimist nõudma, on narkostatistika küll puhtalt õiguskaitse enda tegevuse (tegevusetuse) ja aktiivsuse (passiivsuse) vili. Arusaadav ja mõistetav oleks sellise latentse kuriteoliigi 10-15-protsendine kõikumine. Tänane ulatus näitab aga täiesti teistsugust trendi. Kas põhjuseks on patrullide ja ekspertide kokkuhoiurežiim või on tegu käegalöömismentaliteediga — see peaks olema tõsine aruteluteema tänastele politseijuhtidele.
Justiitsminister osutas küll „uutele suundadele“ narkovastases võitluses, kuid uute suundade põhjendust ei saa küll teisiti kui ainult põhjenduseks lugedagi. Narkovastase võitluse ressursi „suurtele kaladele“ suunamise eesmärk on nagu kunagiste Hiina võimude üleskutse: kogu rahvas terast sulatama — nii saab maailmas esikohale!
Esiteks ei pea ega tohigi „suurte kaladega“ tegeleda patrullpolitseinikud, kelle tegevuse rõhk on just väikeste koguste konfiskeerimine. Eelmisel aastal oli langus selles kuriteovallas üle 50 protsendi. Lisaks ei olevõimalik nii-öelda suurt kala püüdagi, enne kui on vajalikul määral pisikala söödaks hangitud. Haikala vihmaussiga püüda on suhteliselt mõttetu, isegi kui seda harrastab korraga kogu kalurilaevastik. Suuri koguseid puudutavate kriminaalasjade arv langes aga eelmisel aastal üle 30 protsendi.
Uuringud ja küsitlused näitavad, et narkoprobleem pole ühiskonnast kuhugi kadunud, enamgi veel, see kaevub üha sügavamale meie hulka. Sellega seondub suurel määral ka varavastane kuritegevus, mis jätkuvalt kasvab.
Narkoprobleemistiku juurest jõuamegi teise tagasilöögini, mida statistika meile kuivalt välja toob. See on kuritegude üldine avastamine. (Kuivalt seetõttu, et selle kohta on kõige üldisem tabel, mis ei ava kuidagi kuritegude lahendamist eri liikide kaupa.) Olukorras, kus kuritegude — eriti töömahukate raskete kuritegude — arv on vähenemas ja politseil peaks teiste kuritegude peale rohkem aega jääma, on kuritegude üldine lahendamine, nagu ka kuritegevus ise, langusesse läinud.
Eriti suur kukkumine on toimunud Lõuna politsei jahimaadel. Politseijuhid põhjendavad seda küll Lõuna kriminaalpolitsei jõulise puhastamisega eelmise aasta kevadel, kuid seda juttu ikkagi eriti uskuma jääda ei saa. Juba sellel põhjusel, et nö puhastatavate hulka kuulus enamuses tippjuhte ja masskuritegevuse lahendamine nende kompetentsi küll ei kuulunud. Pigem on põhjus äkki liigses eneseimetlemises ja asjaolus, et usume ka ise, et oleme konkurentsitult parimad…
Kokkuvõtteks tahaks märkida, et vägivallakuritegude arvu vähenemine on kindlasti pasun, mida puhuda tuleb. See näitab reaalse olukorra ja ühiskonna tervise üldist paranemist, kuid selle kõrval on palju teisi tõsiseid näitajaid läinud languse teed. Kahjuks just selliseid, mis ei sõltu niivõrd sotsiaalsetest ja üldise inimarengu mõjutustest, vaid otseselt ametkondade tööst.
Selle silumiseks on kaks võimalust. Kas vaadata probleemile ausalt otsa või täiendada järgmist, 2010. aasta kuritegevuse ülevaadet, uue, ainult positiivselt tõusva näitajaga — nimelt demagoogia osatähtsusega võitluses kuritegevusega. Millega seda mõõta — seda kahjuks öelda ei oska!
