Tahan siit ära

Olid okupatsiooniaastad. Valitses võõras võim ja võõras tahe. Inimsuhetes avaldus teatud ettevaatus, vaatamata sellele hoidsid inimesed kokku, abistasid ja toetasid üksteist, sageli isegi naerdi ja oldi rõõmsad õhtule saadetud päeva üle.

Pealtnäha elasid kõik ühtmoodi. Privileege varjati ja nendega ei ärbeldud, kuna tähelepanu alla sattumine võis lihtsalt kõigest ilma jätta. Masside jaoks kehtisid kindlad reeglid, kusjuures väliselt ei julgenud keegi massist eristuda ja näiliselt olid kõigil võrdsed võimalused. Valitses kristlik moraal, kuigi kirik ise oli põlu all. Emad ja isad pidid olema ametlikus abielus, perekond oli „püha“.

Omand oli lihtrahva jaoks seadusega piiratud, kusjuures seadus kehtis näiliselt kõigi jaoks. Eramaja suurus ei tohtinud ületada seadusega ette nähtud ruutmeetreid, lisaks võis omada pisikest suvilat ja liikurit, mida sõiduautoks nimetati. Midagi enamat okupatsiooni aegne ühiskond oma liikmele ei lubanud. Ja puhkuse ajal võis rännata suure kodumaa piires, piiriväline kuulus unistuste maailma. Seda kõike võis lubada endale iga pere, kui just palka kõrist alla ei valatud.

Tänapäeval on Eestimaa suutnud vähem kui paarikümne aastaga kujuneda riigiks, kus ebavõrdsus on ahastavalt suur. Statistika järgi elab seitse protsenti eestimaalastest nagu „päikeselises Ameerikas“, ülejäänud ei tea veel, kuhu nad kuuluvad; ja need, kes kindlalt teavad, et Ameerika jääb neile kättesaamatuks, otsivad elatust ja lohutust prügikastist, kuhu rikas eesti neile midagi kogemata jätnud on. Kriis, mida millegipärast masuks nimetatakse, on aga kümneid tuhandeid tööta jätnud. Neist on ajakirjanduse vahendusel aga loodud pilt kui enestega mitte toime tulevatest ja initsiatiivitutest inimestest, mõttelaiskadest, kes ei oska ettevõtlusega tegeleda.

Väidetavalt olla olnud meie eelmine vabariik, vähemalt alguses, pahempoolne. Seega ka jõukama osa suhtes vahel “ebaõiglane“. Näiteks võeti Balti parunitelt maareformiga mõisamaad ära ja jagati eelkõige neile, kelle võitluse tulemusena iseseisvus võimalikuks sai. Kui ühiskond veidi paremale nihkus, tulid parunid meelde ja neile püüti midagi hüvitada.

Praegune vabariik on meil jällegi ultraparempoolne ja ultraliberalism on nüüdse vabariigi ülim aade. Ühiskonda iseloomustab karjuv ebavõrdsus. Kauboikapitalism on kihutanud üle Eestimaa, eestimaalastest on saanud indiaanlased, kes on vabad, kuid varatud, paljaks tehtud päise päeva ajal ja seda demokraatlikul maal.

Teatavasti suri ameerikas omal ajal indiaanlasi „viinasurma“ rohkem, kui vallutajate kuulide läbi. Meilgi juuakse. Oleme joomise poolest Euroopas teisel kohal ja ega see esikohtki kaugel ole, käeulatuses, jätkuks ainult raha pudeli ostmiseks.

Erinevate statistiliste andmete ja Postimehe rahvaküsitluse järgi tahab vabast Eestist end lahti ütelda 75 protsenti elanikkonnast. Demokraatlikul maal peaks olema elukoha valiku võimalus isegi „prügikastieestimaalasel“. Kümned tuhanded meie hulgast on juba lahkunud oma kulu ja kirjadega. Kõigil ei ole paika ja raha uue elu alustamiseks väljaspool Eestimaad.

Enne suurt sõda mõlkus brittidel peas mõte Kanadasse ümber asuda. N-ö vaba maad peaks Kanadas tänapäevalgi leiduma. Äkki Kanada võimud leiavad maad ja vahendeid eestimaalaste osaliseks ümberasustamiseks ookeani teisele kaldale. Küll eestimaalane tööd teeb, andke ainult võimalus. Ehk on veel võimalus kroonide eest maha müüa oma varanatuke, millest tulevikus suure tõenäosusega võileiva hinna eest loobuma peab.

Nii olen ma Eestimaa rannas istunud, merd vaadanud, maalinud ja kaugele eemale igatsenud. Nooruses raudse eesriide tagant, nüüd vabast Eestist.