Viimaste aastate trendid näitavad, et Eesti rahvastik on pidevalt kahanenud, kusjuures suurem on olnud rahvastiku vähenemine väiksemate haiglatega piirkondades (7,9 protsenti). Haiglavõrku planeerides arvestati haiglate teeninduspiirkonnad suuremateks, kui need hetkel kujunenud on.

Lisaks on viimaste aastate trendid näidanud, et maapiirkondade patsiendid suunduvad ravile üha enam suurlinnade regionaal- või keskhaiglatesse, mitte oma maakonna haiglasse. 2008. aastal käidi igal kolmandal juhul visiidil väljaspool oma maakonda. Kuus aastat tagasi oli selliseid visiite vaid 23 protsenti. Arvestades inimeste arvu vähenemist piirkondades ning nende soovi saada teenuseid suuremates haiglates, on maakonnahaiglates statsionaarse teenuse kvaliteetseks pakkumiseks patsiente lihtsalt liiga vähe.

Haiglavõrku planeerides kavandati haiglate aktiivravi investeeringuvajaduseks 4,3 miljardit krooni, kuid vajadus on praeguseks kasvanud 8,5 miljardi kroonini. Riik on eurorahaga toetanud osa haiglate ajakohastamist, kuid riigikontrolli hinnangul kõikide haiglate investeeringuvajadust riik katta ei suuda. Haiglatel endil ei ole aga võimalik vaid raviteenuste osutamise eest teenitud rahaga vajalikke investeeringuid teha. Seetõttu peaks riik hindama ja otsustama, kas sellises mahus haiglavõrk on riigile jõukohane ning leidma raha investeeringuteks.

Riigikontrolli hinnangul on haigla funktsioneerimise aluseks kvalifitseeritud personal. Auditi käigus selgus, et 16 protsenti haiglates töötavatest arstidest on pensioniealised ning maakonnahaiglates on pensioniealisi enam kui veerand. Eriti keeruliseks muutub olukord kümne aasta jooksul, sest pealekasv ei ole piisav, arvestades suurte earühmade pensioniikka jõudmist. Eriti raske on olukord maakonnahaiglates, kus pensioniealisi on kõige enam, kuid kuhu viimastel aastatel on põhikohaga tööle siirdunud vaid mõni üksik noor arst.

Kõike eelnevat arvesse võttes leiab riigikontroll, et Eesti haiglavõrgu arengukava ja praegune haiglavõrk ületab Eesti vajadusi ja ennekõike riigi võimalusi. Sotsiaalministeerium ei ole kasutanud oma võimalusi haiglavõrgu kujunemist suunata. Vastupidi, ministrite senised otsused üldhaiglate loetelu ja haiglaliikide nõuete kehtestamise kohta on viinud selleni, et praegune haiglavõrk on suurem isegi haiglavõrgu arengukavas toodust.

Riigikontroll soovitas auditi põhjal sotsiaalministril koostada aastal 2010 uus haiglavõrgu arengukava, mis oleks kompromiss eriarstiabi piirkondliku pakkumise ja ressursiliste võimaluste vahel. See ei tähenda ilmtingimata uut haiglareformi, vaid alustada tuleks juba olemasoleva „Hospital Master Plan 2015“ ja Eesti haiglavõrgu arengukava 2002 kriitilise pilguga ülevaatamisest. Uut haiglavõrku planeerides tuleb samal ajal kindlasti parandada ka esmatasandi arstiabi ja hooldusravi kättesaadavust, et korvata aktiivraviteenuste vähenevat osutamist.

Riigikontroll auditeeris, kas praegune aktiivravihaiglate võrk on optimaalne, jätkusuutlik ning kujundatud kooskõlas Eesti haiglavõrgu arengukavaga 2002. Riigikontroll võttis eelduseks, et haiglavõrk on optimaalne ja jätkusuutlik, kui kõigile haiglatele jätkub praegu ja ka tulevikus patsiente, kvalifitseeritud meditsiinitöötajaid ning raha haiglate korrastamiseks ja meditsiiniseadmete ostmiseks.